Vaikuse puudutus

Ühel päeval tabab see meid kõiki.

Keegi kallis kaob ja mälestused temast säravad kusagil sinu sees, imelikus vaikuses. Ma ei tea küll, kuidas teistel on, aga minu mälestused on vaiksed, lihtsalt valgus on neis eredam.

Kui lahkub sinuealine inimene, pead paratamatult oma elu ja suhtumisi hakkama ümber hindama. Milline ema oleksin mina oma laste mälestustes? Tuleksin ja läheksin valgusvihus, naeraksin ja pragaksin?

Me ei ole igavesed, aga surm tundub mulle olema midagi sellist, mis on meist väga kaugel. Kuni ühel päeval näitab reaalne elu, et tegelikult pole maailmas midagi jäävat.

Ja puudutabki meid oma valge vaikusega.

Nüüd on sellises valguses ka minu mälestused Marjust.

Esimese kursuse kartulivõtt Laekveres, kus meil oli vaja minna jala Muuga tuulikusse ning terve tee laulsime “Oh Virumaa ja Rakvere käis on minu puujala jälgi täis… tümp, tümp, tümp…” ja Marge laulis ühte teist laulu sellele otsa, no ikka seda, mida Haapsalu Pudeligunnar 20 kopika eest laulis.

Kuidas me Marjuga sõitsime esimesel ülikooli vaheajal Margele Parilasse külla, oo, aasta oli siis, 1992!

Või siis meie erinevad grupipeod, kuhu me reipasti kohale marssisime, enne Marju juures väiksed joogid tehes. Ja pärast olid Marjul prillid kadunud, isegi juhul, kui me enne jooki ei võtnud.

Ja Marju sünnipäevad, kus lauldi ja lauldi ja lauldi ja milledelt mina tihtipeale hommikuahetuses jalgrattaga kodu poole väntasin, hääl ära ja kraavikukkumise tunne sees. 28. mai tundus mulle olema sel ajal maailma parim sünnipäeva pidamise aeg.

Ja mis siis, et peale kooli lõppu me väga harva kokku saime. Elu viib inimesed laiali ja alati ei pruugi kooli ajal tehtud tembud meie edaspidisesse ellu sobida.

Head teed sul minna, Marju.

By Merle

Järjest ja järjest kõik tuleb uuesti me juurde. Uus kevad uus suvi uus kevad uus talv. Jälle ja jälle elame uesti. Taevas tinahall. Lund kerutab ümber jalgade. Jälle ja jälle otsast algame.

1 comment

  1. Ühel päeval tabab see meid kõiki…
    Nii palju asju jäi tegemata, nii palju asju jäi ütlemata…

    Seepärast elagemgi nii, nagu TÄNA oleks mu viimane päev siin maises elus. Olen sellest viimasel ajal eriti hästi aru saanud.

    Jõudu Sulle, Merle!

Comments are closed.