Archive for the ‘Kategoriseerimata’ Category

Aastalõpuvirin.

Sunday, December 3rd, 2006

Olen siin varem pikalt kirjutanud sellest, kuidas ma metsas käin. Korjan söödavaid ( näiteks seened ja marjad ) ja mittesöödavaid asju ( näiteks käbid, sammal, oksad, roostes ämbrid, vanad saapad, puukoor ja muu säärane praht).
Viimasel ajal olen ma metsa muidugi väga vähe saanud, kuigi räägitakse, et metsas on seeni. Igal juhul on seenehooaeg läbi ja isadepäeval pidin ma lume alt küüntega puukoort välja kraapima. Õnneks oli oksade korjamine kergem.
Laeng sellest metsaskäigust oli aga väga suur. Siiamaani aitas tugevalt aastalõpudepressiooni vastu võidelda. Siiski tunnen, et oleks vaja pikemat ravikuuri, ma ainult ei suuda kuidagi välja mõelda, mida ma praegu metsas teeksin.

Nimelt on mul olnud ootamatult raske aasta. Olen vahetanud kaks korda töökohta, lapsel pole tervis üldse korras ja auto on kogu aeg katki. No ja peldikupotil murdus loputuskast ära.

Võiks öelda, et ma olen surmani tüdinenud istumiset kusagil arstide uste taga, vaatamisest, kuidas mu väike tütar oksendab. Mulle ei meeldi, kui arst ütleb, et teil on täiesti terve laps, mis sest, et ta oksendab iga kuu, avastada, et autol on järjekordne viga, mis mul mitu päeva sõita ei lase ja ma pean arsti juurde sõitma bussidega ja viitma ühistranspordiga liikudes tundide kaupa aega.
Viimasel ajal on mul tunne, et tasuta arstiabi ongi niiuguseks planeeritud, et sa lõplikult tigedana lähed ja maksad arstile kusagil tasulises kohas. Autot ei parandata sul ka korralikult, et sa ikka varsti samasse kohta tagasi läheksid ja neile jälle ja jälle maksaksid.

Tegelikult pole mu elul muidugi viga midagi. Alates reedeõhtust vältav pidudejada oli lõõgastav. Mul on toredad sõbrad, orhideedekogus jälle kaks “seppa” juures ja täna paistis ju isegi päike sel ajal, kui Haapsalus olime. Nüüd võiks veel lumi ka maha tulla.
Inimene on ikka vist nii loodud, et ta ei saa kohe millegagi rahul olla, ikka on midagi puudu….

Ikkagi ootan ma väga, et see aasta juba ükskord lõpeks.
Ja õnneks pole palju jäänud!

Mõttepaus.

Sunday, November 26th, 2006

Ma ei kirjuta siia enne, kui olen õppinud uuesti kasutama taandridu ja mõttepause.
Mõttepaus.
Mõttepaus.
Mõttepaus.
Mõttepaus.

Mõttepaus.

Friikidele?

Wednesday, November 22nd, 2006

Minu blogil on nüüd üks kindel tõmbenumber.
Nimelt minu ainuke foto, minu esimene foto phaleonopsisest.

Täna avastasin, et keegi oli minu lehele tulnud netiotsinguga “kas sina oled mind talvel toitnud”.

Ma kuulen siin tihtipeale loengut, kuidas otsingumootoritele meeldida ja milliseid sõnu kasutada, et olla “populaarne”. Mina arvasin, et ega selline loominguline pealkiri mingit populaarsust ju ei anna.
Näiteks olen peale harivaid loenguid vältinud siin teadlikult mõnda sõna, mida ma isegi praegu ei maini, sest see on saladus, kuid sõna “orhidee” on mul ju viimase aja igas postituses.
Ja mis populaarsus sellest siis tuleb? Selline, et rumeenlane toksib google otsingusse “orhidee” ja vaatab minu tehtud pilti. Või siis sakslane.

Vannitoa krohvimine on mind “vanniota seinad krohvimine” otsingus viinud küll esimeseks, aga tegu on rohkem nagu dopingukasutajaga, sest tõelist abi inimene sellest postitusest ju ei saa. Minul oli lihtsalt fun kirjutada.

Või otsing “saame kokku tommi juures”.
Või “Eero Sepp”.
Või “Maimiku filmid”.

“Eero Sepp” on minu blogis praegu tugevam tõmbenumber kui orhideed või kaalujälgijad….

Igal juhul midagi friikidele.

Kuidas karastus teras.

Friday, November 17th, 2006

Isadepäev on muidugi üks tore päev.
Sel korral veetsime lastega aega maakodus. Minu isikliku isa juures. Sõime ahjukartuleid, mis korralikult puupliidi ahjus tehtud ja seepärast palju maitsvama kui need, mida ma linnas teen. Isa muretses kogu aeg, et sai vist liiga palju kartuleid valmis kooritud, aga olgu, ma panen nad ikka ahju, et eks ma söön neid veel õhtuks kah.
Õhtusöögiks neid talle eriti ei jäänud.

Sumpasin metsas ja leidsin ilusaid kooretükke, milledele kinnitada oma orhideetaimi.
Avastasin, et olin tähelepanuta jätnud meie puukuuri põranda. Leidsin sealt mõnusat koorepuru mullasegude jaoks.
Lepakoort on tunduvalt mugavam lõigata väikesteks tükkideks kui näiteks männikoort ja väikeste taimede jaoks tuleb teha ju peenemat puru.
Kaminas olid ilusad söed, mille ma kaasa pakkisin. Ikka oma lillekestele mõeldes.

Mullaseguga pean ma nüüd arvestama, sest minu dendrobium kingianum ei ajagi õiepungi, nagu ma lootsin, vaid hoopis tütartaimi. Ilmselt on tal tunne, et hakkab minu aknalaual surema ja peab ruttu veel poegi ajama…

Õhtul kütsime loomulikult sauna.
Sauna puhul polnud midagi erilist, välja arvatud see, et väljas oli parasjagu lund ja mulle tuli mõte lavalt lumme hüpata.
Seda nägid ka minu lapsed, kes sellest lõbust ilma ei tahtnud jääda.
Nii me siis viskasime leili, hingeldasime ja ähkisime laval ja siis jooksime lumme. Ikka nii, et meie neljane ees, siis kümnene ja mina kõige lõpus. Kasvavalt suuruse ja laiuse järgi, kõige suurem ja laiem rivi lõpus….

Nalja ja naeru kui palju. Saunaesine oli erinevas suuruses jalajälgi täis. Mina proovisin lumeinglit teha, aga ei suutnud kuigi kaua lumes pikali olla….

Mariann ei tahtnud kuidagi lõpetada ja see lummehüppamine venis meil pikemaks, kui olin plaaninud.
Ja kes siis lõpuks haigeks jäi?
Eks ikka mina.
Ma küll ei tea, palju selles meie saunaskäik süüdi on, aga nüüd on mul meganohu koos kõige sinna juurde kuuluvaga.
Mõnda aega ei saa ilmselt lumme hüpata, aga esimesel võimalusel jälle!

Ootan holokaustipäeva.

Tuesday, November 14th, 2006

Alles see oli, kui me Pronto juures holokaustipäeva pidasime ja viina võtsime (no kes võttis, kes mitte)
ja holokaustivana ootasime.

Täitsa lahe õhtu oli.

Nüüd on mul plaan, et korraldame sellelaadse ürituse minu juures.

Meil pole viina vaja ostagi, soovijad saavad köögis gaasi hingata ja tikkudega mängida, aga alles peale seda, kui holokaustivana on käinud ja kingitused laiali jaganud.

Süüa ma ei paku.

Mida rohkem ma mõtlen, seda muhedam mulle see päev tundub.

Kuigi üritus toimub alles jaanuaris, võib juba registreeruda, kohtade arv on piiratud.

….aga mäletate, kuidas jõime viina…

Monday, October 30th, 2006

Niisiis, selleks korraks on kooli kokkutulek jälle läbi.

Mis siis öelda.

Eero Sepp sai viimaks ometi ka oma keskkooli lõputunnistuse kätte.

Kohal olid Erilised Külalised, Ester Kukk Valgast ja Rauno Rütkinen Espoost.

Olid tervitused ja sõnavõtud.
Olid konjakivõtud.
Tants oli, bänd oli.

Korralduse kohapealt võiks muidugi viriseda, sest meie arust mängis bänd valel ajal.
Oleks ikka võinud arvestada, et on klassijuhatajatund ja pildistamine ja omavahel on ju vaja rääkida, kui pole 10 aastat näinud….

Niiet Iff laulis oma lõbuks. Ma tegelikult käisin korraks saalis, ta oli väga üllatnud olekuga seal laval…
Jüris pole Rock Hotell populaarne.
Ja üldse, kuidas sa kaine peaga siis tantsid ka.
No mõned inimesed ikka istusid seal.

Jüri kooli vilistlaste kokkutulekud on minuarust väike fenomen.
Peod on ülimõnusa auraga.
Selline soe pere, tunned ise väga paljusid, või siis tuntakse sind ja kui nime ei mäleta, mis siis…

Seda mõnusam, et koolidirektor ei luura enam, ega sa midagi keelatut ei tee, näiteks õlut ei joo, peldikus ei suitseta jne.
No võibolla pole see üldse sellepärast nii.

Õpetajate esinemine on üks asi, mida ma alati ootan. Nad teevad seda entusiasmiga. Vähemalt ei paista nende tüdimus esinemise hetkel välja.
Seekord oli neil muidugi hea soendusbänd ka.

Endiseid klassikaaslasi on igal kokkutulekul muidugi järjest toredam kohata.
…..et justkui paremini oleks üksteist näind….

Huvitav, et inimesed muutuvad ikka nii vähe. See, mis koolipäevil oli noor ja toores, on aastatega küll küpsemaks saanud, kuid sisuliselt pole midagi muutunud.
Seda küpsemist on huvitav vaadata, seda enam, et enda muutumist ma ju kõrvalt ei näe. Khm, kui rõivanumbrid välja arvata.

Kõikide pidudega on nii, et alguses ei saa vedama, aga pärast ei saa pidama. Iga kord on vaja kuhugi edasi minna.
Seekord murdsime minu tungival soovil traditsiooni ja läksme Antsu juurde Limusse.

Tore kodu on Antsul. Kõik tema esiisad on selles majas sündinud.Pille venna sõnul oli see kunagi nagu suur sünnitusmaja.

Kõik olid ikkagi päris väsinud ja selline peo jätk, nagu minu juures kunagi, see küll ei olnud. Justkui katkendlikuvõitu või nii.

Seltskond hakkas vaikselt laiali vajuma.

Mulle meeldis, kuidas lahkus Veiko.
Igaüks on ikka oma töö ohver.
Enne lahkumist teostas ta Antsu majas läbiotsimise.
Meile seletas, et mantel on kadunud.
Mantel oli muidugi kogu aeg seal tugitoolis, kuhu ta selle tulles jättis.
Siis tellis endale auto järele.

Me tulime Tiinaga Limust jalgsi Pajupeale. Hommikul pool kaheksa.
Ja siis hääletasime Jürisse.
Rauno jäi meist diivanile magama. Ta ponnistas kogu jõust lõpuni meiega rääkida.
Pikapeale väsib aga ka vägevaim mees.

…Sõbrad, teiega on hea,
aga elu samme seab.
Hakkan minema nüüd
oma kitsast rada….

Koolikokkutulek.

Friday, October 27th, 2006

Sel laupäeval on siis kauaoodatud Jüri kooli kokkutulek.

Kusagil eelpool kirjutasin ma natuke sellest, mis toimus eelmisel korral, kui koolis vilistlased kokku said.
Seekord on muidugi ärevus suur, sest eelmist pidu mäletatakse veel hästi, ütleme, igaühel on midagi meeles ja kokku saaks sellest huvitava pildi.

Ühed mäletavad, et enne koolimajja minekut saime me minu vanematekodus kokku, jõime soojenduseks veini ja läksime koos kooli….Khm, mina ei tea sellest midagi. Viimati saime enne koolipeole minekut minu juures kokku siis, kui 1990 aasta sügisel esimest korda vilistlased olime. Sel korral me veini ei joonud. Eks sellest siis ka mälupilt.:P Aga ma olen ju vana ka ning nüüd on juba aasta 2006.

Kuus aastat tagasi istusime me minu pool seitsmeni hommikul, kuni väsinumad olid vaikselt koju vajunud ja veel rohkem väsinud magasid natuke….

Igal juhul oli see huvitav öö.

Tänu Õunpuule sai sellest inimhinge sügavusi avav mäng. Absoluutselt rutiinivaba jooming.
Ei, joominguks seda ka nimetada ei saa, enamus hakkas juba vastu hommikut kaineks saama.
Igal juhul oli see nii rutiinist väljaulatuv ja see tekkinud sünergia nii haarav, et mitmed seda õhustikku taga igatsevad ( mina kaasa arvatud..).

Igal juhul kutsus Janek peale pidu koolis kõiki jälle minu juurde. Hea, et Ants seda mullegi ütles.
Ja nüüd käin mina ja ümisen muudkui, et saaamee kokku Tommi juuures…

Lõbus.

Jüri Gümnaasiumis on toimunud nii suured ümberehitused, et enne aktuse algust tehakse vilistlastele tuur ruumidega tutvumiseks. Lihtsalt, et ära ei eksiks, ma arvan.

Popid sinna ei lähe. Popid saavad hoopis minu juures kokku, et siis ühise rindena aktust rünnata. ( Mina olen muidugi NII popp, et ma pole varem ühelgi vilistlaste kokkutulekul aktusele jõudnud. ) Seekord ikka tahetakse minna, aga noh, eks välja tuleb, nagu alati…..

Aa, ja kokku saame ikka minu vanas kodus, pool viis.

Lihtne elu.

Wednesday, October 25th, 2006

Maakodus on meil üks tädi Laine, kelle juurest me piima käime ostmas.

Tema juures on alati huvitav käia, sest elu käib seal peaaegu nagu kunagi ammusel, naturaalmajanduse ajal. ( Näiteks ei olnud tal sularaha 1.- mulle tagasi anda, andis hoopis ühe muna…)
Kanad jooksevad tal mööda hoovi ringi, niiet suvel pole aias peaaegu ühtki rohelist liblet.

Lehma peab ta selle pärast, et armastab korralikku rõõska piima. Üksvahe tegi ta head kohupiima kah, aga siis oli tal kaks lehma. 400 grammi kohupiima maksis 6 krooni.

Novot, piima eest me enam mõned aastad ei maksa, sest meie aiasaaduste jäägid lähevad tema lehmale, munakoored ja kuivikud kanadele. ( Naturaalmajandus ju. )

Juhul, kui Lainet kodus pole, saame ise endale piima valada. See on puhtalt usalduse küsimus.

Alati on mõnus istuda tema aias ja mõni sõna head juttu puhuda. Muidugi alles siis, kui tema koertekari on vakka jäänud ja pole parajasti mõnd seebikat, mida vaadata….
Saab teada külaelu üksikasju ja Lainel on alati rutiinivaba arvemus poliitikast. Kui arvate, et maainimesed on/olid tulised Rüütli austajad, siis eksite.
Khm, vanainimene peaks ikka jalad seinale panema ja laskma noori tööd teha…

Köök on tal kilakola täis, seina äärtes ja tolmukihi all on ämbrid, korvid sibulatega, raamitud pildid, ajalehed jne jne. Suurel vanaaegsel pliidil on mitu potti. Kui minna tema juurde hommikul, siis praeb ta ilmselt mune ja sealiha…

Mulle meeldiks seal istuda, kännu peal pliidi ees.
Viimati märkasin, et ta oli endale elektriga veekeedukannu ostnud. See tundus kuidagi võõras selles ümbruses, aga minule mõjus nostalgiliselt…
Meenus vanaema vana maja, kus suvehommikul kohvikann mulksus ja vanaema praadis hommikusöögiks mune. See oli selline kohvikann, milles sõel toru otsas sees ja kohv mulksus läbi klaasist kaanenupu. Väga hea kohv tuli sellega välja. Need olid õdusad hetked sel vanaema köögis…..

Nädalavahetusel võtsime lastega jälle reisi ette ja külastasime Lainet. Minul oli tema loomadele kraami viia ja piima tahtsime ka.
Lastele meeldib tädi Laine juures käia. Kõik need kassid ja koerad, hoovis kaapivad kanad, natuke hirmuäratav lehm ning kusagil asuv kuri pull, keda me kunagi näinud ei ole, pakuvad neile huvi.
Jube lahe on kanadele munakoori visata ja lehmale rohuliblesid viia ning vaadata, kuidas ta tänumeeles mäluma hakkab…

Lainel oli hea meel meid näha.
No tegelikult torises ta alustuseks, et leidsid ikka ilma, et ringi liikuda…( vihma sadas ju ). Seepeale ta pilk aga muutus. Osava organisaatorina saatis ta minu endale piima valama ja ise läks lauda poole. Käigu pealt hüüdis mulle veel, et kui sa piima valatud saad, siis tule ja tee mul see kuuriuks lahti ja vii need jahud sinna küüni alla.
No mul olid tegelikult botased jalas, kuuriukse ees aga oli püdel segu porist ja sõnnikust.( Kuur on tegelikult laut.)
Kui aus olla, ei plaaninud ma selliseid asju teha…..

Lehm tuli lauta ajada.

Kõigepealt tegin mina lauda ukse lahti. Seejärel värava, et lehm saaks tulla.
Laine hüüdis laudasügavuses muudkui, et Musti, Musti, Muuuuuuustiiiii! Hästi kileda häälega.

Ja lapsed ette seisma, et lehm õue peale ei jookseks.

Mariann oli muidugi hakkamist täis, jooksis koos koeraga, niiet muda lendas. Ootas keel ripakil, et lehm tuleks ikka hoovi poole ka.
Helina jooksis maja juurde ja värises trepil. Lehm on ju suur ja kole loom. ( Autost lehma nähes arvas Helina, et vastik paks lehm pole lauta mahtunud, on välja põllule aetud.)

Lehm jooksis joonelt lauta, ei olnud tal isu õuele kolama minna midagi. Tegelikult märkasin ma lehma olekus suisa ärevust, kui Laine laudast hüüdma hakkas. Sellise ilmaga koplis olla pole ilmselt kuidi mugav….

Laine ütles pärast, et kus ta ikka läheb, tal ju sakumm ootab sõimes. Ikka õunad või kartulilõigud… Ei se lehm teile peale tule, tal lauta kiire! No isegi pull ei tule peale, vähem veel siis lehm. Ükski päev pole ilma oma suutäiest.

Nii me lastega sealt lõpuks tulime, ühel munakarp käes ja teisel piimapurk kaenlas. Õigemini Mariann ei tahtnud äragi tulla. Laine arves, et tal on Mariannile tööd küll pakkuda, kui see ainult tema sõna kuulab….:S

Kodus avastasime, et Helina oli suure hirmuga püksi pissinud….

Lihtsa elu tibid, ma ütlen.

Seenehullu päevaraamat.

Sunday, October 22nd, 2006

See ei ole enam mingi uudis, et mulle seenel meeldib käia.

Uudis on hoopis see, et eile purustasin ma oma seenelkäigu rekordi!

21.oktoober on nüüd siis SEE päev.

Korjasin suure, tõesti suure hulga kuuseriisikaid. Leidsime veel võitatte, männiriisikaid, haavapuraviku.
Kuuseriisikad olid suured ja ussitamata. Sügisene karge õhk on seenekärbse elu ilmselt lõpetanud.

On muidugi olnud aastaid, kus sellel kuupäeval on juba lumi maas ja metsa tasub minna ainult suusatama või jõulukuuske otsima.

Ilm oli muidugi kole. Hommikust saadik oli sadanud vihma ning kuused ja rohi olid märjad. Tasapisi hakkas vihm ka jälle sadama. Minu kootud müts läks järjest raskemaks ja raskemaks ning vajus mulle silmade ette. Püksid olid väga märjad, vesi valgus vaikselt kummikusse. Jope varruka otstest voolas vesi mu seenepange.
Kuulsin, kuidas ema oigas, kui märja kuuseoksaga pihta sai….
Metsast ära ei saanud me loomulikult minna. Seeni oli selleks liiga palju.

Seenekorjamine on võrdne jahikirega ja ega seda seenekorjamist enne jätta ei saa, kui ikka pime peale tuleb või siis seeni enam ei leia.
Mind päästis õnneks see viimane variant, sest kuigi mu käsi oli külmast punane ja kange, olin ma valmis korjama veel ja veel.

Kuuseriisikad omas mahlas, mul on neid nüüd, ma parem ei ütlegi, kui palju. Seekord marineerisin suure pesukausitäie, aga see pole ainus kord sel sügisel.

Tagasi loodusliku valiku juurde.

Thursday, October 19th, 2006

Eelmisel nädalavahetusel oli mul kehv olla, kurk oli valus, liigesed valutasid ( nagu vanainimesel ikka ).
Lõpuks esmaspäeval helistasin oma perearstikeskusesse, et arsti juurde aeg kinni panna.
Aega pakuti mulle neljapäeval, 14.45.

Hääl telefonis uuris, et mis siis mureks on kah. Vastasin, et kurk on väga valus, lünfisõlmed kaela peal üleval, pea ja liigesed valutavad jne.

Seepeale ütles hääl, et oi, kas panen siis teile kiirema aja, TULGE SIIS KOLMAPÄEVAL.
No mis vahet seal enam on, kas kolmapäeval või neljapäeval.

Täna tunnen, et polegi vist arsti vaja, kurk ju enam ei valuta.

See on muidugi hea, et perearsti juurde saab sellise puhverajaga.
Järjekorrad ilmselt vähenevad, kuna järjekorra kätte jõudes on inimene kas terveks saanud või ära surnud.

Kui ma oleksin sotsiaalminister, kehtestaksin uuesti loodusliku valiku.

Looduslik valik muudaks eesti rahva terveks ja tugevaks ning arstiabile poleks midagi ette heita, kuna nii tervetele pole abi lihtsalt vaja.

Esimese sammuna keelustaksin abordid, siis vaktsineerimise , pesemistingimusi vähendaks miinimumini.
Sellised äärmuslikud sammud kiirendaksid protsessi ja paari põlvkonna pärast oleks eksperiment end ära tasunud.
Võibolla isegi varem.

Hakkasin mõtlema, et on ikka geniaalne idee!

Pensioni peaks maksma vähem, kuna pensionile mineku ea tõstaksin ma 85 eluaasta peale, sest sinnamaani suudavad inimesd veel täisjõus tööd teha.
Sotsiaalmaksu summat vähendaks tunduvalt või kaotaks sootuks.

Loodusliku valiku juurde käiks ka see, et iga pere hooldab oma vanakesed ja orvud, see tähendab, et vanadekodud ja lastekodud kaotaksid mõtte, ka haiglaid pole enam vaja.

Inimesed koliksid linnast maale ja hakkaksid jälle maad harima , kuigi alepõllundus oleks nõrgal järjel, sest metsa on suhteliselt vähe järele jäänud.

Ja lõpuks päästaksid eestlaste püsimajäämise Inno ja Irja, sest nemad seksivad nädalas rohkem kui keskmised eestlased. Nad saaksid au ja kuulsuse osaliseks kui uus Noa pere!

Nonii, tänaseks aitab.

Oh, millised väljavaated!