Merle blog

Viimase aja kaks kõige kehvemini kulutatud tundi läksid korteriühistu koosolekul. Huh, ma olen selle nüüd välja öelnud.

Nüüd A Lakeini elueesmärkide ülesande juurde.

1. Minu elu eesmärgid:

Anda endast oma parim ametis, mille olen valinud.

Areneda inimesena, õppejõuna ja juhina

Olla toetav ema oma lastele nende kasvamisel

Olla hea kaaslane oma abikaasale

Unistada suurelt

Aga ka:

Maksan tagasi eluasemelaenu ehk vean välja pensionini

5 järgmise aasta jooksul:

Arenen juhina

Alustan rahvusvahelise projektiga

Arenen õppejõuna

Toetan laste kooliskäimist/elukooli

Lõpetan Tallinna Ülikooli

Elan ja töötan aasta välismaal

6. kuu jooksul

Ostan autole uued rehvid

Kaitsen arengukavade komisjonis enda koostatud arengukava

Lõpetan  oma esimese semestri ülikoolis

Lõpeb  katseaeg lasteaia juhina

3 kõige tähtsamat elueesmärki on: areng inimesena, areng  lasteaia juhina, laste koolitamine

Minu suurim elu eesmärk on areng.

Täna on esmaspäev, või siis peaaegu oli juba ära.

Täiesti tavaline päev.

Ärkasin  juba enne seitset, aga laps tuli minu juurde voodisse ja olime kahekesi temaga poole kaheksani voodis. Sellist luksust lubasin ma täna endale, sest laps on haige.

Jõin kohvi ja uimerdasin poole üheksani, siis panin ruttu riidesse ja jooksin tööle.

9.30 – 11.20 Tööl selgus, et on jäänud väga lühike aeg teha üks tähtis tööülesanne, oli äkki väga kiire. Kuna koostasin mõlemat vajalikku dokumenti esimest korda, oli mu kontsentratsioon suur, sain valmis täpselt õigeks ajaks.

11.45 kappasin apteeki ja sealt koju, et lapsega arsti juurde jõuda. Lõuna ajal on tänavad meeldivaöt tühjad. Peale arsti laps koju ja ise sõitsin tööle, jõudsin kell

13.15 teatriproovi ajaks, vahepeal jõudsin veel kuivanud keraamikatoorikud karpidesse korjata.

14.30 kohvijoomine ja mina maiustasin lõunasöögist järelejäänud magustoiduga

15.00 – 17.00 töine õhtupoolik.

17.10 – 17.35 söögitegemine

17.35 – 18.00 õhtusöök

18.00 – 20.30 – vanema tütrega poes, Ülemiste keskuses. See on üks jube pood – jalad valutavad peale seal käimist ja ostetud said vaid kaks paari tenniseid, 3 apelsini ja Toscana juuksenõel:) Rimis eksisin ma juba kassas ära ja seejärel ei tahnud ma enam muud, kui koju jõuda.

20.45 – 21.00 dushi all

21.00 koolitööd

Äärepealt oleks päeva 5 poritiivest märkamist unustanud:

1. Laps ei ole õnneks hullusti haige

2. Töökoha muutmise protestiperiood on vist möödas

3. Mul on tore kollektiiv

4.Mõnus, kui asjad edenevad

5. Saan hakkama asjadega, millest ma isegi varem mõelnud ei ole

Kui me Marianniga (tütar nr 1) maale maja juurde jõudsime, selgus, et olin võtmed linna maha unustanud. Nii. Mis siis nüüd teha, et kuused, mille järele me tegelikult tulime, metsast siiski kätte saada (loe: maha raiuda).

Korralik otsing maja ja kuuri ümber viis mind roostes lauanoa leidmiseni, mida ma alguses mõtlesin kuuriukse lahtimuukimisel kasutada.  Ülejäänud otsing näitas, et puukuuris oli ainult kirvevars ning kõik võimalikud riistad on isal ja emal hoolikalt  luku taha pandud. Kuuriust me siiski lahti muukima ei hakanud, oleks kulunud liiga palju aega.

Vaatasime, et naabrid olid kohal, aga see oleks ju samuti tähendanud 20 minutit ajakadu, mida me endale lubada ei saanud. Seega võtsime roostes lauanoa ja põrutasime metsa.

Olen oma emale väga tänulik, et ta noa kuuriseina külge oli unustanud, sest väikeste lilletangidega poleks me kuuski maha saanud raiuda. Seega, tehtud, kuused olemas. Muidugi mitte mingid suured, ikka sellised peenetüvelised ja madalad, mida meil vaja oligi.

Sõitu maale alustasime me kella 12 paiku ning tagasiteel kella vaadates avastasime, et sõit maale, metsaskäik koos kuuskede raiumisega, keldris porgandite võtt ning kell 14.00 olime me juba tagasiteel Paunkülas. SWOT tiim.

Metsaskäigu fenomen minu puhul on kummaline – piisab poolest tunnist ja pea on selge.

Tänase päeva 5 positiivset:

1. Sain kaua magada, pühapäev ikkagi.

2. Edaspidi planeerin lebotamise aja ka pühapäeva

3. Roostes lauanuga võib olla uskumatult vajalik

4. Võitsin süütunde, et ei koristanud

5. Hea, et maamaja võtmed ikka kodus alles olid

Hommikul läbi magava linna, libisedes sulaval, lõhnaval lumel. Lumesadu on minu jaoks lummav ja  vaigistav – helbed langevad ja katavad maa ning kõige meditatiivsem on see alati novembris. Sõnulseletamatu tunne.

Mis seal ikka, omad valikud on need, mis meid läbi aja juhivad. Enda otsused või otsustamatus, kuidas seda nüüd võtta.

Tänases päevas plaane ei olnud, oli kool. Või siis tegelikult oli plaan väga hea – peale kooli oli plaanis olla plaanitu. Plaanitu olemise juures on parim see, et oled avatud kõigele. Minu valikutest tulenevalt olen avastanud end mõnel päeval nagu lõksust, kinni olevana käskkirjades, aruandluses, arengukavades, tegevuskavades, töögruppides, andmekogudes, eelarves, raamatutes, teaduslikes artiklites, erinevates koolitöödes. Mitte et see mulle ei meeldiks, meeldib väga ning on juba praegu andnud mulle hea hulga uusi teadmisi, uusi toredaid inimesi. Teisalt on aeg, mis siiani oli vaba, väga planeeritud ja tubane. Tahaks metsa põgeneda, aga selle planeerisin ma ka ära – homme on see päev. Õnneks.

Endale aja võtmine elamiseks, olemiseks ja lõdvestumiseks tuleb mul raskelt, kuigi igatsus selle aja järgi on suur. Seepärast naudin ma duši all käimist (täitsa üksi), hammaste pesemist või paari üürikest teadvelolekuminutit enne uinumist. Või hetki, kus olen üksi ja keegi ei taha minult midagi, ei küsi, ei päri, ei oota. Muidugi ma armastan oma peret ja sõpru, nad on parimad. Mõistvad ja toetavad, aga ma ikka põgenen korraks metsa.

Olen endale tänulik, et valisin kooliskäimise ja see tunne on mind ka laupäevahommikuti kell kaheksa läbi linna kõndida aidanud.

Tänase päeva 5 positiivset märkamist:

1. Laupäevahommikune magav linn ja kiire jalutuskäik Kaubamaja juurest kooli

2. 25 minutit trollis, kus saab õppida inglise keele kodutööd

3. Kursusekaaslased, kellega järjest rohkem tuttavaks saan

4. Peigmees, kes peale kooli lõppu mulle vastu tuleb 

5. Kodune lounge

Ja selle sügise minu jaoks esimese lumesaju tähistamiseks:

Kui üldse tänasest päevast alustada, siis ikka sellest, et on ju reede. Mulle tähendab reede viimasel ajal enamasti seda, et pean varakult magama minema, kuna laupäeva hommikul jumalavallatult vara on inglise keele kakstund.  Seega pärisreeded jäävad kuhugi tulevikku, hetkel ma neid ei planeeri.

Tänane päev voolas kuidagi sujuvalt. Hommikune kodune meditatsioon, koorisin õhtusöögi tegemise lihtsustamiseks kartulid valmis. Seejärel sõitsin Arsi keraamikategevuse jaoks savi ostma. Kellel on alati kiire ning kes ei jaksa inimesi lõpuni kuulata, neile soovitaksin ma kohtuda Herko – Rasmusega (tal on ikka hea meel, eriti, kui saab ka veidi savi müüa).

Aja mõiste ja kiirustamine omandab tema seltskonnas uue tähenduse – see tähendab, et tähendus kaob. Ajal pole keraamikakojas mingit tähtsust.

Doktor Servet oli mulle määranud aja kell 9.00 ning ma jäin 15 minutit hiljaks. “Kui sa poleks hiljaks jäänud, poleks sul nüüd nii kiire”, ütles ta mulle tere asemel. Aga minul ei olnudki kiire, sest ma olin planeerinud, et mul kulub seal vähemalt üks tund. Rahulikult. 20 kilo savi ja kaks pudelitäit glasuuri. Ahjust tuli üks väga ilus kauss.

Tööl kulges kõik planeeritult, juba oligi lõuna ja märkamatult jõudis kätte oodatud reedeõhtu. Selline kena ja lumine, täis tänavatel kokkupõrkavaid autosid.

Õigel planeerimisel on õhtusöögi valmistamine kiire. On olnud aegu, kus ma olen mõttes planeerinud terve nädala menüü, kuid vahepeal vajus see asi mul käest ära. Kogu aeg tekkis mingeid planeerimuatid pikki õhtuid ning ikka olid lõpuks lahenduseks pelmeenid või makaronid. Nüüd kaalun tõsiselt uuesti menüü planeerimist ja toiduainete varumist, sest enamuste toitude valmistamisega saavad lapsed ise hakkama. Pelmeenid on ju vahel head, aga liiga tihti jube igavad.

Tegelikult on üks planeerimist vajav asi mul siin jälle välja tulnud – see on söögitegemine. Kodus süüa teha on minu jaoks tähtis. Seega pean lihtsalt mõtlema, kuidas ma planeerin aega ja tegevusi nii, et ei peaks mitu tundi köögis ja poes veetma. Poes käin ma muide ka seal, kus tean, milliste riiulite vahelt kiiresti oma vajalikud asjad leian, seepärast on Prisma hea  ning selvekassad on super aja kokkuhoidjad.

Tänase päeva 5 positiivset leidu:

1. Leian jälle aega hobideks

2. Lumelõhn on eriline, sobib eriti mandariinilõhnaga kombineeritult

3. Tegemist vajavate asjade ülesmärkimine on tulemusrikas

4. Reegleid on võimalik muuta

5. Kohustuslik kirjandus on hea. Loen kriminulle suvel.

Kõik on uus, kuid siiski vanamoodi.

Langeb täht, kui peatub viiv…

Tänase päeva märksaõnaks on tarkus. Stressijuhtimise koolitus, toitumiskoolitus, hoolekogude koolitus. Vahele praktikajuhendajate tänuüritus, kus ma samuti õppisin. Õppisin aru saama mitme asja tagamaid, millest ma enne midagi ei teadnud. Miski pole juhuslik, ütles Aivar Haller tänasel hoolekogu koolitusel ja eks ta nii ongi. Miski pole juhuslik. Ilmselt siis ka mitte see, et täna end kõige juhtuva sees korraks ära kaotasin ja jälle leidsin.

Tänase päeva tarkus oli hetkes olemine. Tahaks osata paremini. Liiga palju mõtleme ette ja taha ja kõrvale ja ikka veel rohkem ette, hästi kaugele. Hetkes olemine ja selle tundmine, et päriselt olen siin, on vist suurim tarkus, mis olla võiks. Selgem, valgem, täielik teadmine.

Igal juhul on täna nii palju kõike, mida mõelda ja enda meeles riiulitele paigutada. Selle tulva peale peaks tegelikult terve päeva vabaks võtma ja mediteerima. Millal planeerin selle aja,  see on küsimus. Kas olla hetkes ja mitte planeerida? Või kuidas leian tasakaalu, kas tasakaal üldse on võimlik või kas seda üldse on vaja?Tasakaalu. Või on tasakaal see, et ükspäev on kõike palju ja  teisel on äkki vähem? Või on vastus see, et tasakaal on siis, kui mina ise rahul olen? Või on vaja aega, et mõtted settiksid ja jõuaks endas selitada selle, mis päriselt loeb.

Igal juhul tekkis mul õhtuks tunne, et põgeneks korraks kuhugi. Ainult viivuks.

Tänased 5 märkamist:

1. Tänulikkus on nii hea tunne.

2. 5 rütmi tants stressi vastu aitab päriselt tantsud.humare.ee/

3. Magusta banaaniga ja söö täisteraputru hommikuks.

4. Naer lahendab.

5. Hea on tunda, et sinust hoolitakse.

Päikeseline ja külm ilm on mõnus, eriti novembri kuus. Miskipärast on mul mälus ainult pimedad, pidevalt vihma ja lörtsi täis novembripäevad. Sel aastal on mul üle mitme aasta aega märgata, et päike paistab päris tihti. Või siis novembri kohta tihti.

Tänases päevas märkasin enda juures, et mulle ikka meeldib pikka hommikut pidada. Ei saa tormata tööle arvuti taha, tuleb rahulikult kodus kohmerdada ja kohvi juua ning lasta päeval alata. Pean ennast tegelikult hommikuinimeseks – mulle lihtsalt meeldivad hommikud ja eriti kevadeti on minu jaoks kaua magamine puhas raiskamine. Mulle meeldivad ka tegelikult nii päev kui ka õhtu. Meeldib päevane asjalik toimekus ning lõunane siestaaaeg ja õhtul on  hiiglama mõnus end voodis välja sirutada.

Pikk hommik kodus, kui olen üksi, on midagi erilist. Ega seda palju endale lubada ei saa, aga pool tundi omaette mediteerimist on enne tööpäeva paras kogus. Siis võib minna ja pihta hakata.

Seda olen ma enda juures juba märganud, et ka tööl on kõige parem süveneda ja midagi teha hoopis siis, kui maja on tühi või on käes lõunaaeg ja lapsed rühmades magavad.

Tänase päeva 5 positiivset märkamist:

1. Veetsin mõnusa pika hommiku

2. Mu ümber on toredad inimesed

3. Esmaspäevase tantsutrenni jalavalu hakkab üle minema

4.Mul on vähemalt üks iseseisev ja tubli tütar

5. Veedan järjest vähem aega facebookis ehk veel üks ajaröövel on leitud.

Tänu eilsele päevavaatele olin täna tööl palju efektiivsem. Kohe, kui avastasin end tühjalt kaugusesse vaatamas, hiirega mängimas või üritasin ülesannet edasi lükata, hingasin sügavalt sisse ja alustasin mõne siiani edasilükatud asja tegemist. Päris hea tunne on õhtul tõdeda, et sain endaga hakkama.

Teine hea asi on nädala planeerimine, eriti, kui planeerid endale ka spetsiaalselt vaba aja. Seda vaba aega on ülimalt hea oodata, olla tubli ning teenida enda silmis ära  enda aeg. Kõlab kummaliselt, aga  see on  motivaatorina  palju parem, kui klaas veini või kook. Pealegi pole mul aega laialt käes, hetkel tundub, et kooki on isegi rohkem. Ja veini.

Tänase päeva  5 märkamist:

1. Planeerimine mõjub . Mitte, et ma varem poleks osanud aega planeerida. Mina praktiseerin juba ammu sõbrad+pere+hobid ühendamist. Või siis bussisõdul õppimist ja lugemist või telefonikõne ajal kartulite koorimist ja supikeetmist. Peast on läbi käinud ka autojuhtimise ajal ajalehe lugemise idee, aga ma siiski otsustasin mitte proovida. (See on advanced level ilmselt). Planeeritud nädala andis mulle kindlustunde.

2. Edasilükatud asjad on  tehtud – aega ju oli, aga nüüd on paljud asjad tehtud  ning süda rahul.

3. Emaga on tore – alati on hea kohtuda oma kallite vanematega, kasvõi põgustalt ja koos hobiga, nagu soovitab Ardo Reinsalu oma ajajuhtimise raamatus.  Kaks ühes ehk hobi koos emaga.

4. Probleemid paistavad alguses palju suuremad, kui nad on. Täna õhtul selgus, et lapse ujumismüts on kadunud. Ilmselgelt põgenes müts meie kraamimata toast pikkade sammudega, milleks ainult müts võimeline on. Mida siis teha kell 23.00, kui homme on ujumine. Loomulikult on vaja natukene nutta ja siis asju loopida. Lõpuks muidugi tuleb meelde, et ujulas saab  mütsi osta ja see ei maksagi miljonit! Sellega siis lahenes ka mütsilugu.

5. Ma olen hea autojuht.

Vaatasin end tänases päevas kõrvalt, et leida oma suurimaid ajaröövleid. Röövliteni asi ei jõudnuki, avastasin hoopis, et kipun tähtsaid tegevusi edasi lükkama, tehes nende asemel hoopis hulgem mõttetuid asju. Kummalisel kombel käib see nii töö kui kooliasjade puhul ühte moodi. Ja isiklike asjade puhul ka. Näiteks auto ülevaatus või rehvide vahetus.. Või ongi minu ajaröövel mõttetute asjade tegemine – näiteks klaasistunud pilguga meilboksi ridade üles ja alla kerimine või telefonis vanade sõnumite lugemine.
Avastus, kui palju pidev veebisolek mu aega raiskas, on juba olnud (see on nii üleeelmine nädal). See juhtus siis, kui mu nutitelefon katki läks. Enda imestuseks ma nutikat enam tagasi ei igatse, isegi telefoni on vaid hädapärast vaja. Mitte ükski asi pole tegelikult siiamaani ajamata jäänud, kõik on laabunud. On isegi rohkem aega inimestele otsa vaadata ja päriselt suhelda.

Teine huivtav märkamine oli poeskäik, mis kestis kaks tundi. Imelikul kombel pole viimasel ajal poes müüa neid asju, mida ma osta tahaks või on mulle meeldivad asjad väga kallid. Väljusin ostukeskusest kilo mandariinide ja poole pätsi leivaga. Mis mulle sellistes keskustes käimise juures jälle meeldib meeldib, on aeg iseendale. Anonüümne, ideaalne, proportsionaalne. Kadusin anonüümsesse kampa, mõtlesin hulga mõtteid selgeks ning proovisin selga kahte kleiti.

Tänase päeva 5 positiivset leidu:

1. Jää autoaknal on uus asi sel sügisel. Juba majauksest väljudes kuulsin kollektiivse aknakraapimise häält ning mõistsin, et täna on SEE päev.
2. Nokia vana, kustunud akuga telefon on parim, mis minuga viimasel ajal on juhtunud. Ei kiirustagi seda välja vahetama, pealegi tõmbab see peaaegu kiviaegne vidin inimeste hulgas piisavalt tähelepanu.
3. Endised töökaaslased on ikka ja alati toredad. Vahva kohtuda, vahva teada, et maailmas on midagi kindlat ja muutumatut.
4. Õhtused väsinud müüjad, kes sulle midagi pakkuda ei jaksa. Peale mõjustamispsühholoogia loenguid ja aine kohustusliku kirjanduse lugemist kartsin, et mulle hakatakse poes kohe kostüümi või mantlit müüma. Õnneks pääsesin, isegi kleite, mida proovsin, et püütud mulle müüma hakata.
5. Blogimine. Tore, et mul on jälle põhjust kirjutada.