Never say never ehk kuidas ma kuusepuu koju tõin.

Detsembri alguses olin ma täiesti kindel, et kuuske ma küll koju ei too. Ajab okkaid ja kesse koristab. Las puu kasvab, nii ma ütlesin. Oma sõnade kinnituseks võtsin 16. detsembril lapsed, oma kalli isa ja põrutasime oma metsa kuuse järele. Ilm oli kena, võiks öelda, et lausa jõuluilm, kui te muidugi aru saate, mida ma… Continue reading Never say never ehk kuidas ma kuusepuu koju tõin.

Päkapikk väike on akna taga kuss ja ema otsib taga, kus olla võiks see suss…

Täna hommikul avastasin ma voodis poolunes olles, et pole oma päkapikuasja ära ajanud. Hoovasin ennast püsti, kobasin kommide järele ja hiilisin lastetuppa. Ahah, Marianni voodi oli tühi ja Helina tundus magavat. Tundus, sest kui ma hakkasin akna poole hiilima ja olin peaaegu oma eesmärgini jõudnud, hüppas Helina voodis istukile. “Ära mine sinna!” käratas ta. “Ee,… Continue reading Päkapikk väike on akna taga kuss ja ema otsib taga, kus olla võiks see suss…

Elu õppetund

Neljapäeval oli mul selline tavaline kibekiire päev. Tööle, siis Magistrali bowlingusse, kus tähistati Kristiine linnaosa haridustöötajate jõule, siis hooldushaiglasse, millest oli raske väljuda ja peale mida oli mul ilmtingimata vaja võtta üks korralik dush ja kreemitada ennast healõhnalise kehakreemiga. Kes on hooldushaiglas käinud, teab, mida ma mõtlen. Igatahes hilinesin ma viis minutit kontserdile Raekojas, olles… Continue reading Elu õppetund

Armastusest ja noast

Kunagi, kui olin veel koolilaps, vaatasin sarja ühest toredast mehest, kes halvad ja veel halvemad olukorrad lahendas oma särava mõistuse ja vinge noa abil. No ma võin ju öelda, et olin temasse armunud.. ja isegi ei punasta. Tegelikult olin ma samal ajal armunud ka oma maa naabripoisisse ja minu lihtne talupojamõistus ütles, et naabripoiss on… Continue reading Armastusest ja noast