Musta pas** näkku!

Musta pori näkkuLugesin minagi käesoleva puhkuse raames läbi viimase aja popima eestikeelse raamatu, Mihkel Raua “Musta pori näkku”. Kuna tegu on ühega nendest raamatutest, filmidest, kontsertidest, jne, millest iga blogija peab kohustuslikus korrras kirjutama, siis lisan minagi oma 2 senti:

Mul on hea meel, et ma ei ole kunagi ühegi niisuguse inimesega koos hängigud kes omas kambas toimunu kõigile lugemiseks raamatusse väga värvikad faktid kirjutab.

Joomahullu päevaraamat on keelekasutuse poolest “Musta pori näkku” kõrval suhteliselt titekas. Kusagilt jäi meelde mõte, et niisugust elu ja tegevust ei saagi ilma roppude sõnadeta kirjeldada. Pean nõustuma.

Raamat on kirjutatud suhteliselt kergesti loetavalt ja ainuke asi, mis natuke segadust tekitas, oli see kui jutulõng paaris kohas ühe lõiguga katkes et järgmises lõigus juba täiesti teisest kohast alata.

Mihkel Raud ei ole nii kuulus mees, kui ta arvab. Mina sain tema nime teada alles siis, kui ta “Merry Christmas Mr. Lawrence” nime all tegutses.

Kunagiste lemmikbändide hulka kuulunud Singer-Vinger’ist ja Vanemõde’st sain üht-teist uut ja huvitavat teada. Paremini, kui mõnest kuivast poppmuusika ajaloost, ma arvan. Kui Vanemõde Suure-Jaani kotsert oli, siis ma olin kohal ja ostsin ka plakati mis kaunistas mu voodipeatsit veel mitu aastat hiljem. Nende bändide lugusid võib siiani mu muusikafolderist leida.

Kui liigne paljastamine välja arvata, siis kes saab autorile ette heita, et ta oma ilma- ja elunägemusest raamatu kirjutab? Mina ei julge küll esimene olla, kes kiviga viskab. Igatahes, mina poleks oma kamraadidest niimoodi kirjutanud. Minu elu on muidugi ka hulga värvitum olnud. Ja ma olen tegelikult hilisemast generatsioonist.

Oma lastele lugemiseks ma seda raamatut veel soovitada ei taha, nemad on alles liiga noored. Nendele, kes enne 1990 aastat Vanemõde või Singer - Vinger'i kontserdil lava ees moshisid, on see jutt pea kohustuslik.

* * *

Esimest postituse lõiku kirjutades olin tõsise dilemma ees: kui nime põhikuju peaks käänates ja pöörates säilima, siis kuidas ma autori nime peaks kirjutama? Raud’i ? Raud’a? Lõpuks kirjutasin nii, nagu ma räägin.

Sildid , , , ,
4 comments on “Musta pas** näkku!
  1. E:r ütleb:

    Nimede käänamisest on juttu EKI saidil paaris kohas, näiteks: http://www.eki.ee/keeleabi/index.php?leht=4&act=2&vld=39

    Tsiteerin: “Eesti perekonnanimesid käänatakse nagu vastavaid nimisõnu. Ametlikes dokumentides on soovitatav tekst sõnastada nii, et nimi jääks nimetavasse käändesse, siis ei teki probleeme nime algkuju näitamisega.”

    Keeleinstituudi veebisait on üldse üsna kasulik igasuguste keeleperverssuste kontrollimiseks. Lisaks pakuvad nad e-posti teel keelenõuannet (http://www.eki.ee/keeleabi/index.php?leht=1), millele vähemalt mina olen väga kiiresti ja viisakalt vastuse saanud.

  2. Aarne ütleb:

    Muidu hea link aga mul on ikka veel mingid mälestused, et nimi peab säilima. EPL artiklis väidetakse tegelikult vastupidist: “Põhireegel näeb just ette, et nimesid tuleb käänata vastava sõna moodi.”.

    Mulle meeldib, kui minu nime väänatakse Toompark, Toomparki, Toomparkile.

  3. offf ütleb:

    No aga mida seal nii v2ga erilist oli? St. mida ta siis oma kamraadide kohta nii v2ga erilist “paljastas”. T2iesti tavaline loomeinimeste lakkumine, kakkumine ja nikkumine.
    Olen ise ka yhest sellisest maratonjoomisest tykati osa v6tnud (mitte kyll Rauaga, aga m6nede tegelastega, kes on ka Raua raamatus 2ra mainitud) tina pandi mingi 1995 mai–november, mina osalesin juuli-august. Ytleks et suht sama seis, ainult et ilma kontsertideta. L6ppeks, kui sul on julgust ennast ogaraks juua ja lollusi teha, siis peab olema julgust ka neid lollusi p2rast raamatust v. ajalehast lugeda.

Kommenteeri: