Luule

19.03.2006 @ 17:45:05 | Aarne Toompark | 1 kommentaar

LĂ€ksin ĂŒksĂ”htu voodisse ja nĂ€gin, et naine loeb Juhan Liivi luulekogu. KĂŒsisin, et miks minu luuletusi ei loe. Vastuseks sain, et mul justkui polevatki ĂŒhtegi luuletust. Nagu ma poleksi miski mees. Nii see asi enam kauaks ei jÀÀ.

Poeesia on Wikipedia andmetel vĂ€rss- ehk seotud kĂ”ne, kirjanduse osa, mida sidumata kĂ”nele ehk proosale vastandab teksti eriline liigendus, rĂŒtmil rajanev struktuur; sĂ”na "poeesia" kasutatakse ka lĂŒĂŒrika tĂ€henduses.

Kui raske saab olla ĂŒhe luuletuse kirjutamine
 Puutöömees peab tundma riistu ja materjali, mĂŒĂŒja peab tundma kaupa ja raha, autojuht peab tundma rooli ja teed ning kirjanik peab tundma tĂ€hti. Siinkohal meenuvad surematu Majakovski sĂ”nad “Ühte sĂ”ber tĂ”de tea / raiu kĂ”rva taha. / Meie maal kĂ”ik tööd on head / vali millist tahad.”. Valiks siis seekord luuletaja tee.

Luuletaja peab samuti oma tööd oskama. Luuletaja peab teadma sĂ”nu ning inimesi, kellele ta kirjutab. Hea oleks, kui luuletaja tunneks ka mĂ”nd tekstitöötlusprogrammi, siis saab valmisvorbitud teosed kiiremini toimetajale ja trĂŒkki paisata. internetiĂŒhendus tuleb kasuks.

VĂ€ike luuletaja kirjutab luuletuse, mis mĂ”jub med-Ă”ele, kuid finantsspetsialisti hinge jĂ€tab kĂŒlmaks, soojendab direktorit, kuid prostituudi jĂ€tab kahtlevaks. Suur luuletaja kirjutab nii, et igaĂŒhele mĂ”jub, ehkki personalijuht leiab sealt oma iva mis ei kattu ĂŒldsegimitte pangatelleri leituga.

Hea luuletaja teab palju inimesi ja palju sÔnu. Ta valib sÔnad nii, et neid tunnevad nii presidendid kui turvamehed, direktorid ja kÀskjalad. SÔnu saab sÔnaraamatust ja tutvusi saab nurga pealt baarist. Seega, eeltöö on tehtud.

Riimid? Vajalikud? Kindlasti mitte. Riimid ahistavad, luulesÔna lendab vabalt. Kui riimi tahad, siis kuula telekast mingit limpa vÔi vinku rÀppi. Luuletus peaks olema kuulajale tuttavate sÔnadega ja tekitama ka vist mingi emotsiooni.

Eriline liigendus? VĂ”ib, aga ei pea. Kas paremale joondamine on eriline? Aga keskele? Kui luuletaja tahab olla tĂ”eliselt luulelugejasĂ”bralik, siis alustab ta oma luuletust vasakult ĂŒlevalt ja kirjutab jĂ€rjest kuni paremani. Kui parema algus vastu tuleb, siis tuleb revahetus ja jĂ€rgmine rida algab jĂ€lle vasakult. Meistrid on nii teinud, see meetod töötab.

RĂŒtm? Kindlasti vajalik. IgaĂŒks, kes on kunagi muusikat kuulanud, leiab hea luuletuse juures oma, just tĂ€pselt endae sobiva rĂŒtmi. MĂ”nede kuulsate luuletajate luuletusi esitavad ka bĂ€ndid laulude pĂ€he ja olgem ausad, luuletused sobivad rĂŒtmiga vĂ€ga hĂ€sti.

L2 kanalilt signaali oodates
GLONASS my ass
initsialiseerisin seadme
koodilist oli ikkagi kadunud
referentsjaama ei olnud

Eelmisest kolmest luulereast saavad aru ainult spetsialistid, seega massidele see ei sobi. Aga kes julgeb vĂ€ita, et see ei ole luule? RĂŒtm ju on. Teadmamees saab aru, et olukord on jama. Suur luuletaja niisugust luuletust siiski toimetajale ei saadaks.

Aia ÀÀres tÀnaval,
linnast tulles vÀli,
KÜLM.
Mesipuu poole!

Juba olnud? Aga millist kujundit sa siis tahtsidki? Iga uus on taasavastatud vana. OK, OK. Üks Ă”ige Eesti algupĂ€rane luuletus peaks ikka omanĂ€oline ja uus olema.

Kunagi noorena kirjutasin ma programmi, mis koostas ise haikusid. Kindlasti lasin ma testimise kĂ€igus sealt hea mitu tuhat haikut vĂ€lja. Kas ma olen nĂŒĂŒd eesti suurim haikumees?

Huvitav, miks mu mÔlemad luuletused on negativisatlikud? Ehkki, teine nagu natuke lubaks.

  1. Üks kommentaar postitusele "Luule"

  2. Aga point lĂ€ks kĂŒll kaduma

    kirjutas Luule 12.03.2008 @ 1:16

Kommenteeri postitust