Dr. Toompark askeldab köögis: Kuidas valmib maitsev soolauba

31.03.2007 @ 12:45:42 | Aarne Toompark | 2 kommentaari

Soolatud oad on maailma vaidlematult parim suupiste. Nende valmistamine on palju lihtsam, kui esialgu arvata võiks. Ma mõtlen siinkohal just sõna “soolatud”. Tundub, et millegi soolamine vajab kulinaarset kõrgharidust ja gurmaani ametitunnistust, aga ei. See ei ole keeruline. Aega kulub küll palju aga asi on seda väärt.

Esiteks on vaja ube. Põldube. Kõige paremad on vanaema kasvatatud ja korjatud. Hädapärast sobivad ka need, mida poes müüakse. Poe omad on palju väiksemad aga tegelikult ei ole see nii oluline.

Teiseks on vaja soola. Kui su soolatopsi põhjas on viimased riismed ja kapis enam kah ei ole, siis käi enne alustamist parem poes ära. Kui sa juba poodi lähed, siis võta paar õlut kah, sest valminud oad on esimesed, mis sult seda küsivad.

Lisaks on vaja potti. Kaval oavalmistaja võtab nii suure poti, et ubadele ka keetmise ajal paisumiseks ruumi jääb. Oad paisuvad umbes neli korda suuremaks, kui nad alguses, enne leotamist on.

Pliidi kasutamise luba, põlled, pajakindad ja muu säärane on juba olemas. Veel on vaja midagi, millega ube keemise ajal segada. Ja aega on vaja.

Kui oad on olemas, siis tuleb need vette likku panna. Mõned retseptid ütlevad, et neljaks tunniks aga mina panen oavalmistamise päevale eelneva päeva õhtul. Oad peavad ligunema selleks, et hilisem keetmine tervet igavikku aega ei võtaks.

Kui oled oad õhtul likku pannud, siis hommikul märkad, et neid on öö jooksul palju rohkem saanud. See on ainult hea, sest head asja peabki palju olema.

Nüüd tuleb oad keema panna. Väga oluline on soola lisamine. Ilma soolata uba on umbes samasugune, nagu alkoholivaba õlu. Parem saagu natuke liiga soolane, kui et magedaks jääb.

Hoolimata leotamisest võtab keetmine hea mitu tundi aega. Kellel on tugevad hambad, see võib keetmise ajal mõnda uba maitsta ja soola juurde panna. Kui soola on algselt liiga palju läinud, siis saab keeduvett vahetades selle “välja pesta”. “Liiga soolane” on soolaubade diagnoosina väga raskelt saavutatav. Kui järgida rusikareeglit, et ube peab rohkem olema, kui soola, siis on eksida raske.

Kui oad on saavutamas pehmust, siis on tõesti viimane aeg mõnda maitsta ja soolsust reguleerida. See etapp saabub umbes tund keetmise alustamist. Seda muidugi juhul, kui eelnevale leotamisele on piisavalt aega ohverdatud.

Kui oad on pehmeks keenud, siis tuleb nad lihtsalt läbi sõela ära kurnata. “Pehmeks” eelmises lauses on jällegi individuaalne. Kellele meeldib kõvem, kellele pehmem.

Valmis! Tehtud!

Mõnedele meeldivad oad soojana. Need asugu kohe kallale. Mõnedele meeldib toatemperatuuril uba. Need oodaku veel natuke ubade jahtumist. Igal juhul käib soolaoa juurde õlu või paar.

Muidugi saaks kogu sellest keerukast kulinaarprotsessist hoiduda, minna õllekasse ja lihtsalt tellida endale soolaube. Õige oasõber teab, et see ei oleks ju üldse see…. Õlleka oad on mõnikord märjad, mõnikord soojad ja tavaliselt lödiks keedetud. Parim uba valmib siiski ise tehes.

Oad on valmis

Seekord läksid endal kah natuke lödiks. Järgmine kord saab parem.

Kommenteeri postitust