Dr. Toomparki uued avastused: joone muutumine ajas.

Olen juba ammu soovinud vastust mind põletavale küsimusele: kuidas muutub joone pikkus ajas. Käärisingi käised üles ja asusin tööle.

Esimese sammuna mõtlesin välja töömetoodika:

1. mõõdan kindlate intervallide tagant joone üle;
2. panen tulemuse kirja;

Teen eeltoodud toiminguid mitu korda järjest. Hiljem, kui piisavalt mõõteandmeid on kogunenud, siis analüüsin andmeid keerukate arvutiprogrammide abil ning tulemused ongi käes!

Intervalliks otsustasin valida 1 minuti ning pikkuseks 1cm. Ma tean küll, et cm pole SI-süsteemile vastav ühik, aga kui arvutused nõuavad, siis saan ma selle alati ümber konverteerida meetriteks.

Teiseks panin valmis tööriistad, erinevad seadmed aja ning pikkuse mõõtmiseks.

Alaku töö!

Panin juba kella käima kui järsku selgus, et mul ei ole ühtegi joont. Joone puudumise tõttu võtsin esimeseks joone pikkuseks nulli. Siis võtsin valge paberi ja joonistasin sellele ühe sentimeetri pikkuse joone. Kui esimesest mõõtmisest oli 1 minut möödas mõõtsin joone üle. Tulemuseks sain 1cm. Panin saadud tulemuse allpool olevasse mõõteandmete tabelisse kirja. Pikendasin joont veel ühe cm võrra. Ja nii edasi ja edasi. Kümne minutiga oli mul esialgseteks arvutusteks piisavalt andmeid ning siis asusin arvutuste juurde.

Kuna olin saadud andmed kohe arvutisse sisestanud siis sain kohe arvutuste juurde asuda. Ei hakka lugeja pead siin teaduslike arvutuste protseduuride kirjeldamisega vaevama ning asun kohe tulemuste juurde.

Tulemuseks sain, et joon läheb aja möödumisel järjest pikemaks. Kuna üks pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna, siis lisan siia ka illustreeriva graafiku.

Kasutatud töövahendid:
1. Pastakas kirjaga "Eltel Networks";
2. Joonlaud, plastmassist, kirjaga "Seit 75 Jahren sind wir für Sie da. Dr. Meywald".
3. Telefoni stopper.
4. Paber, valge, A4.

PS. Ma tean küll, et täpseid ajamõõtmisi oleks pidanud tegema korraliku stopperi või vähemalt kronograafiga ning pikkusemõõtmiseid laseri või tahhümeetriga, aga ma ei viitsinud neid välja otsida.