Seenehullu päevaraamat.

See ei ole enam mingi uudis, et mulle seenel meeldib käia.

Uudis on hoopis see, et eile purustasin ma oma seenelkäigu rekordi!

21.oktoober on nüüd siis SEE päev.

Korjasin suure, tõesti suure hulga kuuseriisikaid. Leidsime veel võitatte, männiriisikaid, haavapuraviku.
Kuuseriisikad olid suured ja ussitamata. Sügisene karge õhk on seenekärbse elu ilmselt lõpetanud.

On muidugi olnud aastaid, kus sellel kuupäeval on juba lumi maas ja metsa tasub minna ainult suusatama või jõulukuuske otsima.

Ilm oli muidugi kole. Hommikust saadik oli sadanud vihma ning kuused ja rohi olid märjad. Tasapisi hakkas vihm ka jälle sadama. Minu kootud müts läks järjest raskemaks ja raskemaks ning vajus mulle silmade ette. Püksid olid väga märjad, vesi valgus vaikselt kummikusse. Jope varruka otstest voolas vesi mu seenepange.
Kuulsin, kuidas ema oigas, kui märja kuuseoksaga pihta sai….
Metsast ära ei saanud me loomulikult minna. Seeni oli selleks liiga palju.

Seenekorjamine on võrdne jahikirega ja ega seda seenekorjamist enne jätta ei saa, kui ikka pime peale tuleb või siis seeni enam ei leia.
Mind päästis õnneks see viimane variant, sest kuigi mu käsi oli külmast punane ja kange, olin ma valmis korjama veel ja veel.

Kuuseriisikad omas mahlas, mul on neid nüüd, ma parem ei ütlegi, kui palju. Seekord marineerisin suure pesukausitäie, aga see pole ainus kord sel sügisel.

2 Responses to “Seenehullu päevaraamat.”

  1. lipelgas says:

    seda ma nimetan masohhismiks! oleks veel, et korjaks käbisid, prügi, kitsepabulaid või midagi muud asjalikku, aga SEENED sellise ilmaga, ;)

  2. Merle says:

    Ma korjan veel sammalt, puukoort, sammaldunud oksi, on ka prügikorjamist ette tulnud, lehmasõnnikut sunniti kord korjama.
    Seened on muidugi kõige friigim asi, mida ma korjan, sest lehmasõnnik, tead, ei sünni marineerida.
    Ja kui hoog peale tuleb, ei saa ilma valida!