Saame kokku, saame kokku, saame kokku kaks korda kuus…

Orhideed on minu mõtlemisse imbunud tasapisi.
Ikka nii, et alguses oli üks kuuking, noh, nii prooviks.
Seejärel kaks kuukinga.
Tasapisi on neile lisandunud mitmeid teisi liike.

Klubiteema oli minu jaoks esialgu praktilist laadi. Ma tahtsin teada kastmise kohta ja istutamise kohta ja väetamise kohta.
Põnev oli teiste taimi käia uudistamas, kasvutingimusi kaemas.
Niisama kohvi joomas, olgu, eks midagi jäi ju ajukäärude vahele ka.

Siis tuli pildistamine.
Õigemini avastasin ma meie fotokal makrovõtte. Terve suvi ja pool sügist möödus mul erinevaid asju üles võttes. Kõige selle hulgas ka orhideed.
Ja seened loomulikult.
Ühel päeval pildistasin üles kõik seened, mille leidsin ja korvi korjasin. Olgu, kõiki ikka ei korjanud, kärbseseened ja mädanenud puravik jäid maha.

Tegelikult tahtsin ma rääkida orhideeklubi kooskäimistest.

Koos käiakse suhteliselt kaootiliselt. Suvel vähem, isegi üldse mitte, talvel rohkem. Lepitakse kokku, kes järgmisena külla kutsub ja kostitab. Kulinaarorgia on mingiks kohustuslikuks osaks saanud, veini pakutakse ka, siis lähevad keelepaelad valla ja ehk lobisetakse välja mõni nipp, mida muidu oleks saladuses peetud…

Alati on teemade hulgas mullasegud ja istutamine, kastmine ja väetamine, pihustamine ja puhastamine, kahjurid, valgus, temperatuur.

Mulle väga meeldib neil koosolemistel käia.
Nii armas on seltskond, kus vahepeal räägitakse ilmast, lastest, tööst. Ja siis jälle mullasegudest, oksale kinnitamisest, Helsinki näitusest.
Tore, kui räägid naabriga näiteks taime tervisest, aga tema naaber teiselt poolt üritab rääkida väetamisest.
“Kas sa mullasegusse mingit väetist ka pannud oled, no sarvelaastu või kuivatatud hobusesõnnikut?”
“Kas te piserdate hommikul kohe?”
“Kas vihmaveega on hea kasta ja piserdada?”

“Ma vaatan hommikul enne orhideed üle ja alles siis hakkan kohvi jooma.”
“Kuidas sa selle võileivatordi tegid?”
“Kes tahab kohvi juurde, seekord sai vist jube kange?”
“Milliseid uusi orhideeraamatuid teil on?”

Ja nii edasi.

Need kuus tundi lähevad lennates.

Ja mida siis lõpuks teada saad näiteks kastmise kohta?
Igaüks kastab isemoodi, kes uputab, kes piserdab iga päev.
Mõni kastab väga harva, isegi kooretükil kasvavaid taimi kusjuures.

Mullasegud on erinevad, on samblaga, on ilma, on tavalist turbasegu.

Pottide valik on subjektiivne, kui tahad juuri kogu aeg vaadata, siis vali muidugi läbipaistev pott. Sobivad ka savipotid, aga mitte kuukingadele.

Istutatakse igal ajal.

Kokkuvõtteks tuleb igaühel oma kastmisele kohane mullasegu leida.

Järgmisel korral kostitan mina, ilmselt juba sel pühapäeval!

Comments are closed.