Räägime ilmast.

Kui inimestel millestki muust rääkida pole, siis ilmast ikka on. Ilmaga on ikka kas hästi või halvasti ja kõneaineks sobib ikka, eriti tutvuse algusepoole.

Seda aastat ilmestavad võimsad külmad ja kuumad.
Talvel oli liiga külm, kevadel sadas liiga palju, siis oli öökülma liiga palju….ja suvi on olnud muidugi tore. Väga soe ja mõnus, ilma vihmata ja paremat ei oskaks tahtagi, aga…

Ei tahaks küll viriseda, aga vihma on ikkagi liiga vähe olnud. Ja pean tunnistama, et sellel suvel olen igat vihma nautinud.
Olen avastanud, et hommikuti sügavsinist taevast nähes tunnen tüdimust, õues seistes eelistan ronida puu varju. Mina, kes ma muidu igat hetke päikese käes olemiseks olen kasutanud ka siis, kui teised ammu varju pugenud on.

Viimaste päevade sajused, kuid siiski soojad ilmad on nagu palsam hingele.
Lõpuks ometi rohetab muru ja saavad kastetud minu noored õunapuud ja sõstrapõõsad, kosuvad porgandid ja peedid.
Päike ei kõrveta enam.

Suvi on mõnus, aga augustilõpu sügisetunde vastu ei saa miski.

Kolletav vili, juba punetama hakkavad pihlakad, küllus aias.
Väsinud, mõtlik päike, nagu vana naine, vaatamas tagasi oma elatud elule, natuke nukker, kuid leppinud.
Kastesed hommikud, udu.

Suured, ähvardavad äikesepilved. Vihm ja päike vaheldumas.

No ja muidugi seened. Augusti lõpus, septembri alguses on parim seeneaeg ja soodsal aastal ( kui on olnud piisavalt vihmane) leiab metsast mõnusaid kuuseriisikaid ja kukeseeni ja puravikke. Kas märkasite, KUI ON OLNUD PIISAVALT VIHMANE.

Niisiis, seenemõnu mul sel aastal ei ole.

Pole siiski viga, naudin vihma ilma seenteta.

Comments are closed.