Poole kohaga ema.

Peale etenduse GEP vaatamist tekkis mul mitmeid vastakaid mõtteid.

Kõigepealt see, et kas ma ikka sünnitaksin lapse ainult rahvusliku taastootmise nimel. Milline on naise roll eestis, kas emadust väärtustatakse või vaadatakse kõiki naisi kui rahvuse taastootmise masinaid, et kui ei sünnita, oled rikkis ja tuleks kõlbmatuna ühiskonnast evakueerida.

Ühest küljest on emadus naise loomulik osa ja ma arvan, et naised, kes pole sünnitanud, tahaksid seda väga teha. Kindlasti kunagi, kui leiavad õige mehe, ravivad ennast terveks, lõpetavad kooli jne. Küllap võib naine ka sellest sisemiselt katki minna, kui ta lapsi mingil põhjusel ei saa.

Laste saamine on ju tegelikult bioloogiline protsess. Kui vaadata paljunemist raku tasandil, siis see toimub ju õige sageli. Kuna paljunemine on inimesele sisse kodeeritud samamoodi nagu kõigele muule elavale meie planeedil, siis miks räägitakse näiteks eestlaste väljasuremisest kolmekümne aasta pärast ja tehakse graafikuid, millest minusugune aru ei saa?

No igatahes ei suudaks ma lihtsalt selle pärast sünnitada, et eestlasi rohkem oleks. Lapse saamine on kaunis isiklik asi, kuigi osaval manipuleerimisel võib sellest ka riigi asi saada. Praegust poliitikat vaadates on lapse saamine riigi asi seni, kuni sa oled ta ära sünnitanud ja lapsega pisut kodus istunud. Kui tahad tagasi ühiskonda ja tööle, saab riigi osalus läbi ja laps on täiesti sinu oma, see puudutab eriti lasteaiakoha saamist. Paljud emad on suletud ringis – oleks vaja tööle minna, aga ei saa, kuna last pole kusagile panna. Vanemapalga lõppemine ju suisa sunnib tööle minema, kuna on vaja maksta laene ja liisinguid. Pealekauba mõned väikesed isiklikud vajadused nagu söök ja soe vesi. Lasteaiakohti aga pakkuda pole ja lapsehoidjale makstes kaoks mõte tööle minna, kuna enamuse palgast peaks kohe ära andma.

Töötav ema on veel eraldi teema, sest tööd tehes jääb lastele jube vähe aega. Kas elada napi rahaga ja olla koos lastega või teenida piisavalt, kuid veeta vähem aega koos lastega? Mina tunnen küll süümepiina, kui endale liiga palju kohustusi võtan ja liiga tihti kodust ära olen. Samas on mul väga raske öelda lapsele, et ta ei saa minna ratsatrenni, kuna mul pole seda tuhandet üleliigset krooni iga kuu. Rahapuudusel oled justkui kusagile madalamasse kihti surutud. Ometi räägitakse iga lapse olulisusest ja võrdsete tingimuste vajadusest.

Eneseteostusvajadus on inimelu loomulik osa. Eks iga inimese valik on, kuidas ta ennast teostab. Osadel kulub kogu energia sooja koha ja kõhutäie peale, kuid kui need juba olemas, tahaks midagi enamat. Tahaks tööl edu, tahaks olla kuulus. Kas kuulus olemine on nüüd omaette eesmärk või tuleb see eneseteostusega kaasa, ei tea.

Ma imetlen inimesi, kes pühendumusega oma asju ajavad, pidevalt tööd teevad ja saavutavad edu. Ma imetlen naisi, kes kasvatavad oma lastest korralikud ühiskonnaliikmed.

Naine, kes teostab ennast emana ja suudab oma ihuviljast inimese kasvatada, on maailmale ju palju andnud.

Kvantiteet ilma kvaliteedita on aga puhas null.

Kahjuks on elu näidanud, et kõrgema haridustasemega vanemad saavad vähem lapsi, kui need, kelle haridustee pole nii pikk olnud. Kas inimkonnal on vaja väikseid räpaseid lapsi suurtes kogustes, kui neist kasvavad pätid?

Comments are closed.