Väikesed ja kurjad

October 9th, 2007

Tegin täna oma orhideepottides reidi.

Diagnostikavajaduse tingis mesikaste dendroobiumil (väikesed magusad piisad varrel ja lehtedel). Mesikaste olemasolu võib näidata näiteks ahnete täide pesitsemist taimel.

Samuti huvitas mind see, kas saksamaa kasvatajad saadavad makstud tasu eest ainult taimed või on seal kaasas ka “boonus” mõne teo või mutuka näol.

Kõige parem on sellise reidi tegemiseks tavaline kurk. Mõnus, lõhnav ja mahlane. Kurk tuleb viilutada ja panna siis viiluke või paar igasse potti. Sellise sööda peale tulevad potist välja ka kõige laisemad taimenärijad… Polegi muud vaeva, kui kurgiviile üleöö hoida ja siis hommikul “saak” kokku korjata.

Veel!
Hooghännad on sellised hoogsad piklikud putukad, hallikat värvi. Nemad teoreetiliselt ei tohiks taimele halba teha.

Kilptäi on pisike pruun mutukas, näeb välja nagu läikiv kaneelipuru. Kurgil liigub üllatavalt kiiresti. Vot see on tegelane, kes oma paljunemisega taime lehed vaikselt mahlast tühjaks imeb.

Tigu on nagu tigu ikka, armastab närida orhideetaime õrnu juureotsi. Tegutseb substraadis, seetõttu salakaval ja ohtlik vaenlane.

Niisiis asetasin hommikul kurgiviilud kenasti kohtadele ning kaheteistkümne tunni saagiks sain kohutaval hulgal hooghändasid. Kohutaval hulgal selle pärast, et neid oli natuke igas potis.

Encyclial olid kilptäid, mis on väga kurb. Kilptäid liikusid kurgil ennastunustavalt ja neid oli palju. Kahjuks pean ikkagi mürgitamise ette võtma, kuigi mul pole isegi kaitseprille, mis iga korraliku koduse Borgia varustusse peaksid kuuluma.

Ja pommuudis! Currlinist tulnud laelia ja cattleya hübriidi potist ilmus imetilluke maias tigu! Võib siis öelda, et ostad taime, saad putukad pealekauba. Õnneks on see taim suur nagu hobune, loodan, et teod teda enne nahka ei pane, kui ma ta Kairitile ära viin. Samast kohast tellitud brassavola nodosa oli aga puhas.

Kokkuvõtteks võin öelda, et kartsin hullemat. Mesikastega taimel polnud mingeid kahjureid ja tegelikult oli pilt ikkagi ilus. Hooghännad võivad rahus edasi olla, kuni jaksavad, ma püüan nad lihtsalt surnuks kuivatada….

Orhideed minu aknalaualt

October 8th, 2007

Kevade ja suve jooksul on minu aknalauad saanud põnevat täiendust. Peab lisama, et olen mitmed muidu populaarsed taimed suisa kodunt ära viinud, sest aknalaudade pinda hakkab kahtlaselt väheks jääma.

Näis, millal me oma hobide pärast ise korterist välja kolime, kui toad on täis taimi ja filmikaste…

Nonii, läheb lahti!

Saksamaalt sai tellitud sarcochilus fizgeraldii ja brassavola nodosa .

Paphiophedilum, mille ostsin eelmisel sügisel ilma õiteta, kasvas kogu aasta vältel vägagi tugevaks ning kasvatab nüüd suisa kahte õievart. Pilte ilmselt temast saab näha siin.

Orhideed minu aknalaualt. Illustratsioon.Lisandus veel üks paphiophedilum Primulinumi hübriid, teda saate ilma lingita imetleda juuresolevalt pildilt.

Ka ühe peloorilise phaleonopsise soetasin, ilusa kollalasrohelise õiega, ühe väikese kollalasroosa õiega phaleonopsise, siis oncidiumi, mille õisi ma pole ka näinud, kuid õievarre on ta juba päris pikaks kasvatanud. Saab näha.

Veel rõõmustan ma näiteks ühe oncidiumi taime üle, mille ma eelmisel aastal külmal aknalaual üle kastsin. Tema juured olid saladusliku ja kurja samblapalli sees. See sai muidugi saatuslikuks ja kuna ma kastsin teda hoolega ning hoidsin külmal aknalaual, surid juured ülikiiresti. Nüüd, aasta hiljem, on see taim lõpuks kasvatanud oma esimese uue bulbi ning täna avastasin, et kasvama on hakanud veel üks uus võrse.

Üldse käituvad orhideetaimed nii, nagu oleks saabumas kevad. Ei tea, mida see küll tähendab? Kas maailma lõppu?

Ka minu sõbrad on hoolitsenud minu taimede hulga eest ning kinkinud mulle mitmeid taimi, milledest olen kõige õnnelikum paphiphedilum deperle üle, mille juured on nii ilusaks kasvanud ja näevad nii armsalt karvased välja. Loodetavasti on see ka osalt sellepärast, et lisasin substraadi hulka jänesepabulaid.

Sellest meenub mulle üks meie õhtuseid vestlusi, osalised siis kenasti pestud ja teki alla roninud. Tuli on kustutatud.
Mees:”Kas ma nägin õigesti, et meil on köögikapi peal põdrasitt?”
Peale hetkelist vaikust vastab naine:”Jah, on küll.” “Ma unustasin.”
Tegelikult oli see põdrakraam kenasti karbi sees, kena törts sammalt seda ilmestamas.
Mees:”Normaalsed inimesed hoiavad seal maitseainepurke, aga meil on põdrasitt.”

Sügisball

October 6th, 2007

Tegelikult käisin filmi vaatamas juba ammu, kuid kirjutada ei tahtnud. Tahtsin, et muljed minus settiksid.

SügispiltKui kinost välja tulin, tundus, et autod mürisevad liiga kõvasti, tramm tiriseb liiga valjult, inimesi on liiga palju.

Varem olen seda tunnet tundnud ainult üks kord. See oli siis, kui tulin oma Norra reisilt. Peale seda reisi oli kaunis raske argipäeva tagasi tulla. Nende kahe kogemuse vahe on ainult selles, et reis kestis kümme päeva, aga film kaks tundi…

Lihtsalt veetsin kaks lummavat tundi kinos, sisemiselt ekraanil toimuvale kaasa elades, nii tugevalt, et ununes kõik muu.

Just sellepärast on “Sügisball” hetkel parim film eestis. Minu jaoks.
Selles on kõik justkui paigas. Näitlejate töö on imekspandavalt hea, operaatori töö on hea.

Seekord ei tekkinud vaadates muljet, et saame kokku ja teeme ühe haltuura.

Filmi tüübistik on välja maalitud kaunis peene pintsliga. Nii äratuntav, nii igapäevane.

Kas selline ongi meie igapäevane elu?

Ise selles elades ei mõtle sellele.

Tuul ja udu.
Madalad pilved ja kulu.

Üksindus.

Ma ei tea, miks Õunpuu seda absurdikomöödiaks nimetab. Minu meelest on see kõige kurvem film, mida ma vaadanud olen.
Üksiolek on inimesele ilmselt kõige raskem, üksindusest väljasaamine aga ilmselt veel raskem.

Kõik selle filmi inimtüübid rahmeldavad oma mulli sees sellest välja saamata. Mulle tundub isegi, et neil on küll hirmus raske, aga midagi väga olulist ära ka ei tehta. No ja kui tehakse, siis kuidagi tavapäraselt valesti, nii nagu eestlastele kombeks.

Peale filmivaatamist tundub mulle eriti selgelt, et ma olen õnnelik inimene, sest ma ei ole üksinda.

Mul on sõbrad, mul on abikaasa, kellega on veel millestki rääkida ja koos naerda.

Mul on lapsed.

Mida sa hing oskad veel ihaldada!

Vahel kipub see kõik ununema.

October 5th, 2007

What Merle Means

M is for Mesmerizing

E is for Elitist

R is for Relaxing

L is for Lucky

E is for Exuberant

What Does Your Name Mean?

Viinaseened.

September 28th, 2007

Parimad viinaseened saab kuuseriisikatest. Tegelikult peakski selle retsepti nimi olema kuuseriisikad omas mahlas, aga “Viinaseened” kõlab kuidagi intrigeerivamalt.

Niisiis, kui sul on ports kuuseriisikaid, mida kastmeks teha ei raatsi, siis puhasta nad ära ja pane potti. Vala alla paras sorts vett, lisa soola ja lase keema tõusta. (Mina teen oma parimatel päevadel kuuseriisikaid maal suures 10 liitrises potis, väiksema portsu puhul aga pesukausis.) Te kujutlege seda seeneauru, mis hõljub ümber minu maja…..

Keeta võiks noh, näiteks 5 minutit, kui on suuremaid terveid seeni sees, siis tiba kauem. Riisu vaht pealt ära.

Nüüd kurna seened ning lase veel natuke nõrguda ning pane see, seente pealt saadud leem uuesti keema. Kindlasti ei tohi lisada vett, see rikub kõik ära!

Viska leeme sisse vürtsi, terapipart, nelki ja loorberit, soola, suhkrut ja äädikat. Vahepeal maitse! Lase marinaadil keema tõusta ja lisa seened, oota, kuni taas keema tõuseb ja maitse, järsku on vaja veel lisada soola, suhkrut või äädikat. Võib kindluse mõttes natuke aega keeta, mingi 3 minutit. Ja ongi aeg purki panna.

Purki tuleb kindlasti panna kuumalt ja kaas kohe sulgeda!

Seejärel peida need seenepurgid kaugele ära oma aega ootama, sest silma all võivad nad liiga ruttu tühjaks saada, kuna on väga head ka ilma viinata!

Pildike lillekauplusest.

September 25th, 2007

Lillekaupluses seisis vaas liiliatega, küljes silt 35.- HOLLAND.

Poodi saabus sümpaatne noormees mõttega osta õieke või paar. Ta vaatas hoolega ringi ning tema silm peatus roosal liilial.

Valik oli tehtud, selle ta võtabki!

Seejärel ootas ta kannatlikult, kuni müüja tema poole pöördus.

“Teile palun?”

“Palun mulle siit see lahtise õiega holland”, vastas noormees.

Naised, mida te ometi meestega teete?

September 25th, 2007

Lillepoodi astus keskealine tüse, halliseguse habemega mees.

“Palun matusele minekuks valgeid lilli”, pöördus ta müüja poole.

“Meil on siin ilusad valged krüsanteemid ja ka valged gladioolid sobivad väga hästi”, ütles müüja.

“Ah need on siis gladioolid?”
“Teate, ma pean naisele helistama ja küsima. Ma saan muidu pasunasse, kui ma õigeid lilli ei osta.”

Osta auto ära!

September 24th, 2007

Nissan SunnyTegu on 1994 aasta Nissan Sunny’ga. Auto on tumesinine, 4 uksega sedaan. Küljekarbid on roostes mis kole, aga mootor töötab hästi. Sumbutaja vajab samuti pisut keevitamist. Käsipidur ei tööta aga selle eest kulub bensiini vähe.

Ülevaatus sai 09.2007 läbi ja praegusel kujul auto ausal teel ülevaatuselt läbi ei saa.

Nissan SunnyVeel igasuguseid andmeid:
Mootori tüüp: Bensiin
Töömaht: 1392 cm2
Võimsus: 55kW
Vedav sild: Esivedu
Uste arv: 4
Käigukast: Manuaal
Kesklukk, signalisatsioon, tekstiilpolster.

Piltidel ei ole müügisolev auto.

Kui huvi tekkis, siis hind on 6000.- ja ühendust saab telefonil 503 0976 (Merle).

Minu teine mina polegi seen?

September 24th, 2007

You Are the Very Gay SpongeBob!


Because the religious right says so…
And because his best friend looks a bit too much like a penis.
What Gay Childhood Icon Are You?

Seenehull hoos!

September 24th, 2007

seened1.jpg

Lõpuks ometi on käes aasta see osa, mis mulle üle kõige meeldib.

Hurraa! Seeneaeg on käes.

Tegelikult korjasin ma seeni juba augustis, aga selle aja kukeseened ja mõned kasepuravikud pole ikka see, kuigi alustuseks käib kah.

Õige aeg on siis, kui ilmuvad riisikad. Kummalisel kombel on riisikaaeg tulnud nii hilja, septembri lõpp ju käes! Tavaliselt on kuuseriisikaid juba augusti lõpus leida, kuid sel aastal lasid nad ennast oodata.

Selle nädalavahetuse seenesaak oli märkimisväärne! Plastämber täis kase- ja männiriisikaid, pealekauba paar kivipuravikku, mõned kuuseriisikad, porgandiriisikaid, sametpuravikke, võitatte ja kukeseeni! Isegi pilvikuid sain, aga vähe.

Mis neist seentest siis saab?
Riisikad kupatan ja soolan, sest soolaseene salat sibulaga on üks minu lemmik. Soolaseeni pole minu arust kunagi küllalt!

Värskelt söödavad seened kuumutasin juba eile õhtul pannil, neist osa panen sügavkülma, osa söön ciabatta ja fetajuustu ning tomatiga, peale värskelt purustatud pipart…

Pilvikud lähevad ka soola koos riisikatega.

Lõpetuseks lisan ühe väga hea pirukaretsepti, mille leidsin Eesti Ekspressist.

Põhja jaoks läheb vaja:
100g toorjuustu
75g võid
2 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit

Täidiseks
0,5l kukeseeni või muid metsaseeni
1,5 dl hapukoort
100 g kitsejuustu
3 – 4 päikesekuivataud tomatit
2 muna
1 väike sibul
mõned kirsstomatid õli maitsestamiseks meresoola ja musta pipart

Valmistamiseks
sega toorjuust pehme võiga. Lisa jahu ja küpsetuspulbri segu, sega kiiresti tainaks ning suru lahtikäiva koogivormi põhjale ja seintele, pista külmkappi.
Puhasta ja tükelda seened ja sibul, prae neid pannil, lase jahtuda. Samal ajal tükelda päikesekuivatatud tomatid ja kitsejuust. Kata vormis tainas seeneseguga, laota peale kitsejuust ning päiksekuivataud tomati tükid. Klopi munad lahti, sega hulka hapukoor, maitsesta segu soola ja pipraga, kalla vormi ning peale aseta kirsstomatid. Retsept soovitab nad pooleks lõigata, aga mulle maitsesi terved tomatid piruka sees, jäävad mõnusalt mahlased.
Küpseta 200 kraadises ahjus umbes pool tundi.

Retsepti proovisin ma kukeseentega, aga tegelikult võiksid selles pirukas olla hoopis kuuseriisikad või siis nende puudumisel mõned muud, lihtsalt tugevama maitsega seened. Kukeseen jäi lihtsalt maitse poolest lahjaks.