Kevadise kastmega kala

February 6th, 2008

Kevad hakkab tasahilju saabuma.

Sellest annavad märku pikenevad päevad, elavnevad orhideed ja tihaselaul.

Minus eneses on kevade lähenemist tunda eriti selle läbi, et tahaks rohelist näha. Ei, enam ei rõõmusta hinge muru värv ega minu armsa köögi salatirohelised seinad. Võib olla on oma töö teinud ka minu pikk ja piinav haigus, mis kuidagi ei taha ära minna. Ei tea, igatahes täna tahtsin ma süüa midagi värvilist, maitsta suulaega värve nagu pan Kleks.

Seepeale läkski nii, et võtsin sügavkülmast ühe forellifilee ja maitsestasin seda mee ja sinepiga, natukese meresoola ja pipraga ning astelpajusiirupiga. Teinekord olen targem ja mett panen vähem ning astelpajusiirupit rohkem. Seejärel keerasin kala fooliumisse ja lükkasin ahju.

Kala ahjus, tegin avokaadokastme – purustasin kaks väga küpset avokaadot, lisasin sidrunimahla, kaks purustatud küüslauguküünt, natuke hapukoort, soola ja pipart. Tuli selline ilus roheline möks.

Samal ajal kees potis riis ja teises köögiviljasegu, milles lubatud lillkapsast oli täpselt viis väikest õisikut, aga porgandit oli väga, väga palju, mis värvi poolest sobis:). Kui köögivili ja riis keenuks said, siis segasin nad kokku, maitsestasin soolaga ja tillukese killukese võiga. Nojah, kui arvestada, et kala ja avokaado on rasvased, siis poleks seda võid ju vajagi olnud, aga see killuke oli mu külmkapis lihtsalt üle. Nüüd on või otsas.

Lõpuks sai kõik valmis. Aeg serveerida!

kevadise kastmega kala

Ootan kreisivisiooni

February 6th, 2008

Selleks korraks on nädalavahetus jälle läbi. Seekord siis koos eurovisiooni eelvooruga.

Mulle meeldib, et meil ikka selliseid asju korraldatakse, st üritusi, mille telekast vaatamiseks tuleb mõni tore sõber külla kutsuda ja ka näiteks aasta pärast saab arutada, et mäletad seda korda, kui Kreisiraadio lugu võitis ja me pärast karaokesse läksime ja mis sellest kõigest edasi sai.

No igatahes oli see laupäevaõhtu meenutamist väärt mitmes mõttes. Kõigepealt see, et mu sõbranna andis ukse taga kella, mis tähendas seda, et ta oli ennast salamisi alt uksest sisse smugeldanud. Kui ma ukse avasin, oli ta silmnähtavalt endast väljas ja ei suutnud kuidagi rahulikult oodata, kui ma veinipudelit lahti tegin. Selgus, et ta oli välisukse juures kohanud poolpaljast meest. Poolpaljast selles mõttes, et alumine pool oli paljas. See ajas ta otse pudelist veini kulistama. Kuna tegu on siiski elu näinud naisterahvaga, siis tema käitumisest järeldasin, et vaatepilt oli, hmmm, kuidas öelda – hirmus?, õudne?

Ja meie elame siin juba kolm aastat ja kõige teravam elamus on see, et keegi oksendab meie aknad täis… Ei mingeid paljaid mehi ega midagi.

Ja kuidagi hästi sobis selle juurde uudis, et Peeter Oja oma püksid Angelis pidutsedes alla tõmbas. Hihiii!

Nojah, ja nüüd ma ootan siis innukalt seda päris eurovisiooni, kus Kreisiraadio esineb ja Juur ning Kivirähk kommenteerivad.

Peedisalat muna, röstitud kõrvitsaseemnete ja parmesaniga

January 27th, 2008

Vaatan imetlusega mitmeid toiduvalmistamise blogisid! Ma ju tean, mida kõike peab selleks tegema, et see hästi välja tuleks! Minu viga on alati see, et vajalikul momendil pole mul viitsimist fotokat välja võtta ja nii need toidud hammaste taha kaovad….

Viimasel ajal olen avastanud, et toidutegemine on minu jaoks ikka midagi enamat, kui niisama kõhutäitmise eesmärgil miski lobi kokku keeta. Tore on mõne eriti mõnusa ja fäänsi toidu eest kiita saada. Pealegi, las olla gey staff, mulle meeldib selliseid asju rohkem teha, kui hakklihakastet ja frikadellisuppi.

Kuna mu sõbranna pidi mulle laupäeval külla tulema, oli kena põhjus valmistada midagi erilist, aga olemuselt lihtsat. Toidutegu ei tohtinud viimast võhma välja võtta. Tervis on mul ju ikka põdur….

Minu viimase aja lemmikute hulka kuulub Anni Arro “Sepamaa talu köök”. Väga mõnusad, kodused, aga siiski miskil moel erilised road! Vot sealt ma leidsingi antud retsepti. Asendasin vaid tavalised munad vutimunadega, sest olukord eeldas pidulikkust.Samuti oli tegu rukola salati ja basiilikuga, kuna meie koduläheda poed nii head valikut ei paku. Valisin siis Magistrali Rimi poest endale tavalise salati, sest jääsalat, mida ma oleksin tahtnud, oli letil juba komposteerunud.

Peedid olid mul juba varem valmis keedetud. Saladuskatte all võin öelda, et mõnusate suitsumaitseliste peetide saamiseks tuleb nad põhjalikult põhja kõrvetada. Minul hukkus seetõttu üks vana pott.

Nüüd siis salati retsept.

4 – 5 väiksemat keedetud peeti
3 keedetud muna ( 12 keedetud vutimuna)
parmesani juustu ( vesta õhukesed viilukesed)
rohelist salatit
röstitud kõrvitsaseemneid
soola ja pipart

Marinaad:
0,5 klaasi oliivõli
1 – 2 küüslauguküünt (purusta)
2 sl palsamiveiniäädikat
kuivataud punet

Koori peedid ja lõigu õhukesteks viiludeks. Sega marinaadiained, vala peediviiludele ja lase vähemalt üks tund toatemperatuuril seista. Viiluta/poolita munad. Lao salat, peediviilud ja muna kihiti taldrikule, lisa veel parmesan ja seemned, piserda marinaadi peale, maitsesta soola ja pipraga.

Peedisalat muna, röstitud kõrvitsaseemnete ja parmesaniga

Ohh, see oli väga hea isegi ilma rukola ja basiilikuta! Eriti hästi sobis selle kõrvale röstitud küüslauguga sepik,(mille retsepti saab samast raamatust) ja kerge valge vein. Nii võib peeti lausa ära armuda! Õnneks on mul maal keldris neid küllaga, uue saagini saab hakkama.

Tasuta arstiabi, mai äss

January 21st, 2008

Mis saab siis, kui jääd reede õhtul haigeks. Ikka nii haigeks, et laupäeval voodist tõustes kipub pilt tasku libisema ja kogu keha valutab, peopesad ja tallalaused välja arvata.

Niisiis ei tule esialgu autojuhtimine kõne allagi.

Perearst loomulikult puhkab nädalavahetusel, seega langeb ära võimalus teda koju kutsuda.

Kiirabi koju kutsudes saad nende kiire abi, aga nemad rohtu ei kirjuta.

Seepärast võivad nad sind viia Kiirabihaigla vastuvõttu eriarsti ootama, juhul, kui sa seda muidugi soovid. Tagasi koju peab minema kas jala või taksoga. Vahet järgneva jutuga on väga vähe. Ootamine on igal juhul garanteeritud.

Võimalus on ise minna erakorralist arstiabi nõutama. (Ise saab minna siis, kui valuvaigisti on lõpuks mõjuma hakanud ja enesetunne lubab autot juhtida, aga ka ainult siis, kui keegi kaasas….)

Erakorraline abi tähendab seda, et viisakas neiu kassast vormistab su mure, võtab krooni susside raha, aga visiiditasu pead maksma hoopis teise kassasse. Enne seda öeldakse veel kenasti, et läheb aega, isegi väga palju läheb aega. Seejärel pole muud, kui pead ootama, millal arst su nime hüüab. Ootama peab muidugi väga ebamugavatel toolidel, mille seljatugi ulatub näiteks kusagile neerude kanti. Huvitav, kuidas neile toetutakse? Mul oli paar korda tunne, et pilt vajub jälle tasku. Huvitav, kas ma siis, minestanununa, oleksin kiiremini abi saanud? Kuigi siinkohal hakkab mu fantaasia eriti eredalt tööle:).

Erakorralises abis on muidugi see võimalus, et seal saab inimesi vaadates oma meelt lahutada. Kassale piisavalt lähedal istudes saad mõrult ja mahlaselt osa võtta inimeste erinevatest hädadest. Kes sai peksa, siis sai veel keegi peksa, siis on mammil tersavai kusagil kehas torkimas. Enamasti saab keegi loomulikult peksa.

Arsti juurde jõudes läheb kõik juba väga kiiresti. Hops!, ja kurk on vaadatud. Märkamatult oled juba väljas, retsept käes lipendamas….

Nii, aga see pole veel kõik. Järgmised kannatused ootavad sind esmaspäeva hommikul, mil on vaja perearst kätte saada ja talle teatada, et oled hirmus haige ja töövõimetu.

Võimalusi on mitu. Näiteks variant, et sind kutsutakse lisaajaga arsti ukse taha ootama, et siis vabal sekundil arsti juurde sisse murda ja sellega kogu järjekord segi paisata ning tekitada teistes tõbistes meeletu vihahoog. Loomulikult tuleb seda vaba hetke oodata, isegi väga kaua oodata….

Veel on võimalus, et helistad otse arstile ja pääsed kergemalt, st kohale minemata.

Minul kulus pool tundi, enne kui kurja pereõe kätte sain ja kuulsin, et nüüd on jäänud mul terve minut, et helistada arstile kabinetti, sest niikaua vastab ta veel kõnedele…. nagu vene rulett:) No igatahes seekord läks mul hästi, suutsin oma asjad voodist lahkumata korda ajada.

Kogu jutu moraal on vast see, et uppuja päästmine on uppuja enese asi. Teine arvamus on aga see, et oleme tagasi loodusliku valiku juures. Nõrgad ja haiged peavad lihtsalt surema, siis on järgmised inimpõlved tervemad.

Mul on viimastel päevadel nii halb olla olnud, et võin endale kaks halavat sissekannet päevas lubada küll!

Kui ema on haige

January 21st, 2008

Kui ema on haige, jääb kodus elu seisma.

Kõigepealt on katkestatud pesu loogiline ring. Keegi ei tea, kuhu läheb must pesu ja kuidas puhas pesu kappidesse saab. Suur osa perekonnast avastab kappi vaadates, et midagi pole selga panna. Kus mu puhtad aluspüksid on, mul pole sokke!! Aga ema magab.

Teine koht, kus tekib ringi katkemine, on loomulikult külmkapp. Keegi ju ei tea, kuskohast külmkappi toit tuleb ja mida ette võtta nende asjadega, mis sinna toodud on.

Tolmurullid saavad vaba voli ringi lennelda, kraanikausis tekib nõude kogunemine ja oh imet, ema pole nõus kedagi autoga ringi sõidutama, sest tal olevat hirmus halb olla.

Juhul, kui see haige ema peaks kelleltki paluma voodi korda teha, nõusid pesta või limonaadi tuua, ei kuule tema kähedat häält keegi.

Kõik on mures selle pärast, et pole puhast pesu, pole midagi süüa. Lõpuks süüakse ahnelt ema käest krabades ära viimane kohupiim, mis tal kurgust alla mahub ja juuakse ära haige ema limonaad, mille ta on oma valutavat ihu trotsides ise poest toonud.

Kindlasti ununeb lastel ära, mida nad peavad tegema, nad unustavad ära oma unelmate ratsatrenni, sest ema magab kogu aeg ja ei tuleta midagi meelde.

Peale selle on ju jube igav olla, sest ema ei jaksa ümbritsevate meelt lahutada ega midagi.

Lõpuks ei jää sellel haigel emal muud üle, kui enda valutav keha voodist üles vedada. Käia poes ja panna must pesu masinasse pesema, teha süüa ja pühkida põrandat, otsida perele puhas pesu kuivatusrestilt välja ja pesta nõusid.

Keegi ei märkagi tänada, kui ema on peale pingutavat kõige selle eelneva tegemist vaikselt voodisse läinud ja jälle magama jäänud.

Ah sa magad, avastab Abikaasa ja läheb tagasi teleka ette filmi vaatama.

Küll on kurb ja raske ühe haige ema elu.

Prügi sorteerimisest

January 17th, 2008

Pean ennast kaunis looduslähedaseks ja loodussäästlikuks inimeseks. Võib olla rohkem lähedaseks, taaskasutus on minu jaoks pisut kaugevõitu, kui mitte arvestada meie korteri mööblit, mis ongi enamjaolt kellegi poolt juba enne mind kasutatud.

Maakodus on meil asjad loomulikult organiseeritud: kaks kompostihunnikut, klaasi ja pakendi kogumise kilekott, paber kulub tuletegemiseks, tuha viskan ahjudest põllule ja põõsaste alla, kompost läheb tomatite ja kõrvitsate väetamiseks.

Maal kasvavad meil ökokartulid, kaalikad, porgandid ja muu selline kraam. Ussiaugud teevad neist veel eriti öko ja oma, aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

Hoopis sellest, et eile hakkasin ma siis teadlikult prügi sorteerima ka meie linnakodus. Siiani suhtusin ma sellesse kuidagi laisalt. Nüüs siis ladusin pakendid ühte, paberi ühte, biolaguneva jäätme ühte kotti jne. Siis veel selline asi nagu olmeprügi, mille sisust ma jällegi aru ei saanud. Tundus, et seda meil polegi , sest kui kõik ära jagada, siis justkui ei leiagi sinna olmesse miskit lisada.

Pudeleid sorteerin ma juba ammu, vanast harjumusest:). Minu kallis isa õpetas , et mees peab ikka nii palju õlut jooma, et taara eest leib laual on. Nüüd on mul siis õige mees ja leib ka laual.:)

Nojah, sain ma siis oma prügi sorteeritud ja üritasin neid meie maja ees vastavatesse konteineritesse panna. Üritasin, võiks selle kohta öelda, kuna meie majal polegi eraldi konteinereid erinevate prügisortide jaoks.

Siiski arvan, et need konteinerid, mis meie maja ees seisavad, on olmeprügi tarvis, see on siis see prügi, mida mul selleks hetkeks kogunenud ei olnud. Võiks öelda, et seisin seal prügikastide juures tiba segase näoga.

Polnudki muud teha, kui kõik mu kvaliteetselt sorditud prügi ühte konteinerisse visata.

Siin on aga üks kena koht, kus saate oma prügialaseid teadmisi kontrollida ja vajadusel juurdegi õppida, kõike väga mänguliselt!

Hullutavad pelmeenid

January 10th, 2008

Kui pikalt kogu perega koos kodus olla, lõpevad mul tavaliselt ideed otsa, et mida perele süüa teha.

Süüa tahetakse ju vähemalt kolm korda päevas, nipita ja nuputa siin… Kusjuures olen avastanud huvide lahknevuse. Kõik see, mis minu meelest on põnev toit ja proovimist väärt, on Aarne meelest enamasti gei värk. Ma ei hakka siin üles lugema, mis on õiged toiduained, aga näiteks õiged makaronid on sarvekesed ….jne.

Reedel mõtlesin, et teen ühe korraliku laari hakklihakastet, siis pole laupäeval muret, võib elule anduda, nagu öeldakse. Valmiski kaste, mida oli kokku üle kahe liitri (ma arvan, et isegi kolm), aga see sai poole tunniga otsa:) Niisiis olin laupäeval dilemma ees, et mida perele süüa teha, kui ka viimased kartulid ja makaronid olid ära praetud ja nahaka pandud.

Oma Maitse ajakirja sirvides jõudsin kokakoolileheni, kus õpetati tegema pelmeene! Vot, see oli midagi mulle! Piisavalt friik, et proovida ja pealegi maitsevad kõigile. Poest pole ma enam ammu pelmeene ostnud, kuna kunagi ei või teada, kas nad on head. Enamasti ei ole.

pelmeenid

Lisan siia ka retsepti, juhuks, kui kellelgi on isu järele proovida.

TAINAS

5 dl jahu
1 muna
1,5 dl vett
1 tl soola
pisut õli

SISU

200g veisehakkliha
200g seahakkliha
2 väiksemat mugulsibulat
1 dl vett
soola, pipart
soovi korral küüslauku

Keeduleeme jaoks arvestage üks koorega mugulsibul, terapipart, loorberit ja soola!

Jahu sega soolaga, uurista keskele auk. Muna klopi veega lahti, lisa sorts õli ja vala vaikselt jahuauku, pidevalt segades. Lõpuks sõtku tainast nii kaua, kuni see muutub siledaks palliks. Tainapall keera kilesse ja viska külmkappi tunniks seisma.

Samal ajal sega täidis. Sibul haki hästi peeneks (ma proovisin ka riivida, aga peenelt hakitult on parem), sega hakkliha hulka ka vesi (sellest tuleb pelmeeni sisse maitsv puljong) ning maitsesta soola ja pipraga. Sega niikaua, kuni hakklihasegu jääb kokku üheks palliks. See sõltub ka hakkliha kvaliteedist, mina ühtset palli ei saanud…

Kui tainas on niiöelda küps, tuleb ta laiali rullida, mis polegi lihtne. Sama hästi võib proovida ka näiteks kummimatti rullida, aga ma sain lõpuks hakkama. Toores jõud võidab kõik! Tuleb arvestada, et tainas oleks piisavalt õhuke, õpetuses on öeldud, et rullida millimeetri paksuseks.

Edasi löö klaasi või mõne vormiga välja rattad, tainaratta ääred tuleb teha märjaks, keskele asetada teelusikasuurused lihapallikesed ja siis tainas selle liha ümber tihedalt kinni pigistada. Tähtis on, et tainatasku lahti ei läheks ja maitsev lihapuljong pelmeeni seest kusagile minema ei voolaks.

Kuna ma tegin pelmeene kahekordses retseptis antud koguses, oli meie köök lõpuks pelmeenidega kaetud. Mõtlesin keeta pooled ära ja pooled sügavkülma panna….

Keeduleeme sisse panin ma sibula ja pipart ning keetsin natuke, enne, kui lisasin soola. Loorber oli meie majapidamisest otsa saanud.

Keetsin siis pelmeene, kuni need vee peale tõusid. Ja keetsin ja söödi ja keetsin ja söödi…..kuni avastasin, et sügavkülmutada pole enam mõtet, õigemini midagi.

keevad pelmeenid

Ja kujutlege nüüd meie ägisevat perekonda elutoadiivanil..

Never say never ehk kuidas ma kuusepuu koju tõin.

December 30th, 2007

Detsembri alguses olin ma täiesti kindel, et kuuske ma küll koju ei too. Ajab okkaid ja kesse koristab. Las puu kasvab, nii ma ütlesin.

Oma sõnade kinnituseks võtsin 16. detsembril lapsed, oma kalli isa ja põrutasime oma metsa kuuse järele. Ilm oli kena, võiks öelda, et lausa jõuluilm, kui te muidugi aru saate, mida ma silmas pean. See paistab ka pildi pealt kenasti välja.

kallis jõuluilme

Nüüd polnud vaja muud, kui kena puu välja valida. Valik osutus muidugi raskeks.

külmunud mets

Aga mis sa teed, kui sul on selline mets.:)

Lõpuks leidsin ühe kena puu, mis tundus olevat armas ja väike, kahar ka ja kahe peenikese kase vahel. No igatahes oleks loodus varsti oma otsused teinud ja ma tahtsin kaskedele võimaluse anda. Niisiis vinnasin ma metsast välja kuuse, tõstsin lapse, koera ja kuuse mitmeid kordi üle kraavide ja lõpuks aitas isa ta mu auto katusele kinnitada. Mõelda vaid, mul on ju nüüd vinge auto vinge katuseraamiga, millele saab näiteks endavalitud jõulukuuse kinnitada!

Minu isa on eraldi nähtus koorma kinnitamisel. Tal oli kuuris olemas veel see kummiohelik, millega ta meie sappari peale pakke kinnitas, kui me mööda Venemaad reisimas käisime. See võis olla miski 25 aasta tagasi. No igatahes oli asi profi käes!

kkusk katusel

Nojah, uhke oli sõita tagasi linna, autokatusel kuusk ja pagaasnikus veel kaks väikest (üks emale ja isale, üks meie lastetuppa), sest kui juba korra tuua, siis ikka tõsiselt.

Linna jõudes harutasin ma koorma lahti.

Mama geroi, nagu mu naabrinaine ütles, kui mind selle kuusega nägi. Võin saladuskatte all öelda, et altuksest oli veidi raske sisse trügida ja et minu teed märgistasid väikesed kuuseoksad ja okkad….

Lohistasin siis puu rõdule, sest kuusejala ostmiseks oli kellaaeg tiba hiline.

Järgmisel päeval saabusin linnast kuusejalaga ja õhtuhämaruses püstitasin puu. Tjah, tegelikult sain ma juba varem aru, et taustsüsteemid on erinevad ja see, mis metsas tundub väike, on meie korteri taustal ikka päris suur. Ainult 1/6 meie elutoast on kuusega kaetud. :)

Seeest saab Helina nüüd puu taga luurekat mängida!

ehitud kuusk

Ah jaa, kujutlege okste külge ka valged pärisküünlad ja üks väike pitsist ingel!

Head vana aasta lõppu kõigile!

Päkapikk väike on akna taga kuss ja ema otsib taga, kus olla võiks see suss…

December 12th, 2007

Täna hommikul avastasin ma voodis poolunes olles, et pole oma päkapikuasja ära ajanud. Hoovasin ennast püsti, kobasin kommide järele ja hiilisin lastetuppa.

Ahah, Marianni voodi oli tühi ja Helina tundus magavat. Tundus, sest kui ma hakkasin akna poole hiilima ja olin peaaegu oma eesmärgini jõudnud, hüppas Helina voodis istukile. “Ära mine sinna!” käratas ta.
“Ee, ma tahaks vaadata….” hakkasin ma seletama (kommid krabisesid mul käes)
“Ei tohi vaadata!” käratas Helina uuesti. Liikusin siiski enesekindlalt sussini ja poetasin sinna kommi, lootes, et laps ei näinud.
“Ongi käinud!” kohmasin Helinale, kes mind unesegase hämmeldusega jälgis. “Tead, ma uudishimust tahtsin vaadata, kuidas nad seda teevad”, seletasin , Marianni komm aga krabises mul ikka peo sees.

“Sa võtsid asja ära, jah!!”
“Ei, kus sa nüüd sellega, mine vaata, kui sa mind ei usu.”
Jätsin Helina ärkama ja viisin Mariannile kööki kommi ära, kes selle mõistva naeratusega mult vaikselt vastu võttis…

Sel hommikul siis sedasi.

Õhtul arenesid asjad aga omasoodu.

Selgus, et Helina ei võtnud oma sussist kommi ära, sest ma rikkusin tema hommikuüllatuse!

Ma seletasin siis talle, et kui mina olin väikene tüdruk, ei käinud mul mitte ühtegi päkapikku ja seepärast ma vahel hiilingi jõulukuul tema sussi vaatama. Noh, huvi pärast või nii. Selle peale muutus Helina kohe nii suuremeelseks, et lubas oma komme täis sussi tulla vaatama küll, aga ainult siis, kui tema magab!:)

Elu õppetund

December 9th, 2007

Neljapäeval oli mul selline tavaline kibekiire päev. Tööle, siis Magistrali bowlingusse, kus tähistati Kristiine linnaosa haridustöötajate jõule, siis hooldushaiglasse, millest oli raske väljuda ja peale mida oli mul ilmtingimata vaja võtta üks korralik dush ja kreemitada ennast healõhnalise kehakreemiga. Kes on hooldushaiglas käinud, teab, mida ma mõtlen. Igatahes hilinesin ma viis minutit kontserdile Raekojas, olles enne parkinud auto kalli raha eest Niguliste taha, kus ma autost väljudes astusin mutta ja määrisin ära oma kontsasaapad. Jooksin paanitsedes Raekoja platsile, ja seal olid JÕULUD! Jõululaat ja ilus kuusk ja! Huvitav rodeo lõpp.
Kontsert võttis hoo päris maha, kuigi esialgu oli raske rahuneda. Lõpuks ei häirinud mind mu eelnev päev üldse.

Lapsed olid vahepeal aga kahekesi kodus ja neil oli lahkesti lubatud telekat vaadata. Kui ma kontserdile tormasin, ütles Helina mulle küll ukse vahel, et Mariann hammustas tal pead, aga otsustasin sellega tegeleda millalgi siis, kui mu mõtted on vabad kõigest muust. No igatahes poetasin ma öö varjus aknal oleva sussi sisse paar suurt mandariini ja kommi.

Kui ma nüüd mõtlen, siis reede hommikul oli Helina ilme kaunis mõtlik, aga ma olin liiga väsinud, et sellesse süveneda. Uurisin hoopis, kas päkapikk käis ja mis ta tõi ja… ning koristasin hoogsalt, et teha tagasi kõiki neid töötatud päevi ja päästa oma majapidamine kaosest… kuni Helina ütles, et päkapikud ikka ei näinud, kui nad Marianniga tülitsesid ja Mariann tema pead hammustas. Et kardin oli ees ja nad ikka vist ei näinud, sest Mariannile toodi ju ka komm ja mandariin.

Korraldasin uurimise, mis ei andnud loomulikult mingeid tulemusi ja ma ei tea siiani, kes rüselust alustas ja miks see üldse juhtus, kuigi ma arvan, et tegu võis olla kanali valimisega, et kas MTV videod või ETV multikad. Igatahes tundus, et MTV jäi peale, sest Helina mossitas oma toas ja vanem tsikk vahtis MTV udust pilti, kui ma 15 minutiks koju laekusin.

Mul on kahju, et ma ei korraldanud kohe uurimist ja ei selgitanud välja seda päris süüdlast, et siis vastavalt sellele käituda ka aknalaual oleva sussi juures.

Ja mida ma oma jõulumeeleolus oleksin pidanud tegema. Suure jooksu pealt äkki märgates, et ilus jõuluaeg hakkab kätte jõudma, tahtsin ma loomuliklt olla vahva päkapikk, kes lastele rõõmu teeb, aimamata midagi hoopis suuremat, kui ma kunagi oma kiirustavas maailmas oskasin arvata.

Midagi, mille ma olen oma täiskasvanuelus kaotanud. Imelise jõulumuinasjutu, PÄRIS päkapikud, kes hiilivad akende taga ja nuhivad ringi, tassivad ägades maiustusi su sussi sisse.

Väikene hing seedis seda kaks päeva, et päkapikk ei näinudki toimunud ülekohust ning süüdlane sai ka ikka päkapikuprovianti.

Ei, päkapikkudesse ei saa sedasi möödaminnes suhtuda, vot seda ma õppisin.