Lillefriigi au!

Käisin eile oma perearsti juures, oli kuidagi põhjust jälle. Eks vanainimese tervis ole ju põdur.
Perearstikeskusesse saabusid koos minuga mehed Elionist. Astusid uhkelt uksest sisse ja teatasid, et teie elupäästjad saabusid! Tekitasid hulga segadust, kiskusid ripplaest tükke ära, tassisid redeli keset ruumi ja siis ütlesid sekretärile, et nad tulevad tunni-pooleteise pärast tagasi.

Haiged kannatasid ja ootasid, millal arstil nendegi jaoks aega jääb…sekretär oli tige, sest uued numbrid toovad tööd juurde ja läks lõpuks ühe pereõega tülli. Siis nägi minu suuri silmi ja hakkas vabandama, et vaadake nüüd, kas siin on võimalik normaalseks jääda, arstid on närvilised, siis tulevad PATSIENDID ja siis tema ka veel ( tema on see pereõde, vanem daam, venelanna ). Minul kahju ei olnud temast, on üks vastik sekretär.

Arst on meil muidugi tore. Tal on kabinetis üks phaleonopsis, mille ta kunagi sünnipäevaks sai. See seisis tal kastamata aknalaua peal, kus ma ta ühel kevadpäeval leidsin, uued pungad juba varre küljes. Seletasin siis, et peaks ikka kastma, et õis juba tahab tulla ja nii edasi.
Eile, kui kabinetti astusin, asus lill aukohal, õitsemas!
Arst hakkas kohe seletama, et vaata kui ilus ja tänu sinule, sest ise oleks ta selle ammu ära visanud. Tal on vars muidugi väga pikaks kasvanud, peaks ta üles lae külge kuidagi traadiga tõmbama…
Kabinett on väga kõrgete lagedega, aken ise on ligemale kahe meetri kõrgune. Mulle tundus see lakke tõmbamine kuidagi kahtlane. Sel ajal, kui arst uutest numbritest rääkis, tõstsin ma lille toestuskepi ringi, kinnitasin varre uuesti ja bingo!, oligi asi korras. Selle peale ütles arst, et see on uskumatu, kui palju ma tema lille jaoks ära teen ikka ja peaks sellele lillele minu nime panema…

Kas see ongi lillefriigi au, surematus läbi lillede?

Comments are closed.