Kuidas karastus teras.

Isadepäev on muidugi üks tore päev.
Sel korral veetsime lastega aega maakodus. Minu isikliku isa juures. Sõime ahjukartuleid, mis korralikult puupliidi ahjus tehtud ja seepärast palju maitsvama kui need, mida ma linnas teen. Isa muretses kogu aeg, et sai vist liiga palju kartuleid valmis kooritud, aga olgu, ma panen nad ikka ahju, et eks ma söön neid veel õhtuks kah.
Õhtusöögiks neid talle eriti ei jäänud.

Sumpasin metsas ja leidsin ilusaid kooretükke, milledele kinnitada oma orhideetaimi.
Avastasin, et olin tähelepanuta jätnud meie puukuuri põranda. Leidsin sealt mõnusat koorepuru mullasegude jaoks.
Lepakoort on tunduvalt mugavam lõigata väikesteks tükkideks kui näiteks männikoort ja väikeste taimede jaoks tuleb teha ju peenemat puru.
Kaminas olid ilusad söed, mille ma kaasa pakkisin. Ikka oma lillekestele mõeldes.

Mullaseguga pean ma nüüd arvestama, sest minu dendrobium kingianum ei ajagi õiepungi, nagu ma lootsin, vaid hoopis tütartaimi. Ilmselt on tal tunne, et hakkab minu aknalaual surema ja peab ruttu veel poegi ajama…

Õhtul kütsime loomulikult sauna.
Sauna puhul polnud midagi erilist, välja arvatud see, et väljas oli parasjagu lund ja mulle tuli mõte lavalt lumme hüpata.
Seda nägid ka minu lapsed, kes sellest lõbust ilma ei tahtnud jääda.
Nii me siis viskasime leili, hingeldasime ja ähkisime laval ja siis jooksime lumme. Ikka nii, et meie neljane ees, siis kümnene ja mina kõige lõpus. Kasvavalt suuruse ja laiuse järgi, kõige suurem ja laiem rivi lõpus….

Nalja ja naeru kui palju. Saunaesine oli erinevas suuruses jalajälgi täis. Mina proovisin lumeinglit teha, aga ei suutnud kuigi kaua lumes pikali olla….

Mariann ei tahtnud kuidagi lõpetada ja see lummehüppamine venis meil pikemaks, kui olin plaaninud.
Ja kes siis lõpuks haigeks jäi?
Eks ikka mina.
Ma küll ei tea, palju selles meie saunaskäik süüdi on, aga nüüd on mul meganohu koos kõige sinna juurde kuuluvaga.
Mõnda aega ei saa ilmselt lumme hüpata, aga esimesel võimalusel jälle!

Comments are closed.