Jälle üks uni.

Nägin unes, et olen Väike Nõid. Hüppasin lihtsalt luuale ja vuhistasin sõita. Esimese hooga tõusin nii kõrgele õhku, et Abraksas ei suutnud mulle järele lennata.

Jube vinge tunne oli tuul kõrvus vuhiseda, kuigi esialgu oli suure hoo pealt luua juhtimine küllalt raske. Nojah, sissetöötamata luud!

Nii ma siis vuhisesin luua seljas läbi öö, kaaren õlal ja nautisin kiiret lendu, kuni jõudsin suure lossi juurde, mis asus mäe sees ja mille ees olid jämedast kotiriidest suured kardinad.
Enne lossiminekut tuli kardin ära parandada ja ma palistasingi õhus, luua otsas turnides serva ära, pistsin õmbluse nööpnõeltega kinni…

Loss oli seest võimas, suurte saalide ja sammastega, kaugusest kostis aga kumedat kisa.

Kusagil pidi olema tont, muidu ju naised nii ei kisaks, mõtlesin oma nõiapeaga.

Ja ennäe! Ilmus majaisand, kes oli üllatavalt Aarne Toomparki sarnane, hommikumantlis ja täis energiat ning tema ees hõljuski tont.

Tont oli muidu sile, nagu Vaasalinna väiketont, kuid tal olid väga suured silmad ja eriti tähelepanuväärsed kulmud. Kulmud olid suured nagu orava sabad.
Tondi tegi eriliseks veel see, et ta oli väga eufoorilises tujus, naeris hullupööra ja pööritas silmi. Koos Aarnega moodustas ta väga huvitava paari. Ilmselt oli ta väga rõõmus, et ühe naise kisama oli saanud!

Sel tondil olid sellised kulmud, nagu Fredrikssonil, kes oli Muumipapa sõber.

Nii kahju, äratuskell helises.

Comments are closed.