Archive for the ‘Orhideed’ Category

Läks lahti!

Wednesday, November 14th, 2007

Ameerika hübriid 11.10.2007

Ootasin, mis ma ootasin, aga lõpuks avas oma punga minu ameerika hübriid! Eks ikka paphiopedilum ehk eesti keeles veenusking.

Selle taime ostsin ma eelmise aasta sügisel, kui tal enam õisi peal ei olnud. Potil olevalt sildilt lugesin aga välja, et on ARMEENIA hübriid. See viis mind mõttele, et tegu on tuntud Armeniacumi hübriidiga ja hetkega tekkis lootus, et saab äkki kollaka õie. Nojah, peale seda sogasin ma hoolega ka KK foorumis ning paljud toredad inimesed pakkusid mulle variante, milline mu taime õis ikka olla võiks.

Järgmisel päeval lugesin ma veelkord silti potil ja avastasin kississilmil, et tegelikult oli kirjutatud Ameerika hübriid.:)

Igatahes kukkus kolinal kokku minu lootus omada eriti poppi taime. Järjekordselt oli tegu täiesti tavalise supermarketi hübriidiga.

Tegelikult pole sellel õiel muidugi midagi viga, värvid sobivad pealegi minu kööki väga hästi.

Ja üldse, elu on ilus! Minu köögi aknalaual on mu taimedel väga mõnus kasvada, kuna köögi keeduaurud ja vannitoa aurud hellitavad neid päeva jooksul, öösel on sellel vanal aknal mõnus olla, sest on jahe. (Vannitoa aurud selle pärast, et meie vannitoa uks kukkus eest ära ja nüüd on meil tegu väga uuendusliku avatud vannitoaga.) See vannitoa variant näitab, et tegelikult on ka õnnetused millekski head. Igatahes pole mul ühelgi varasemal aastal olnud taimedel nii palju pungi.

Orhideeomanikuna võin olla rahul.

Primulinumi pung, 10.11.2007

Väikesed ja kurjad

Tuesday, October 9th, 2007

Tegin täna oma orhideepottides reidi.

Diagnostikavajaduse tingis mesikaste dendroobiumil (väikesed magusad piisad varrel ja lehtedel). Mesikaste olemasolu võib näidata näiteks ahnete täide pesitsemist taimel.

Samuti huvitas mind see, kas saksamaa kasvatajad saadavad makstud tasu eest ainult taimed või on seal kaasas ka “boonus” mõne teo või mutuka näol.

Kõige parem on sellise reidi tegemiseks tavaline kurk. Mõnus, lõhnav ja mahlane. Kurk tuleb viilutada ja panna siis viiluke või paar igasse potti. Sellise sööda peale tulevad potist välja ka kõige laisemad taimenärijad… Polegi muud vaeva, kui kurgiviile üleöö hoida ja siis hommikul “saak” kokku korjata.

Veel!
Hooghännad on sellised hoogsad piklikud putukad, hallikat värvi. Nemad teoreetiliselt ei tohiks taimele halba teha.

Kilptäi on pisike pruun mutukas, näeb välja nagu läikiv kaneelipuru. Kurgil liigub üllatavalt kiiresti. Vot see on tegelane, kes oma paljunemisega taime lehed vaikselt mahlast tühjaks imeb.

Tigu on nagu tigu ikka, armastab närida orhideetaime õrnu juureotsi. Tegutseb substraadis, seetõttu salakaval ja ohtlik vaenlane.

Niisiis asetasin hommikul kurgiviilud kenasti kohtadele ning kaheteistkümne tunni saagiks sain kohutaval hulgal hooghändasid. Kohutaval hulgal selle pärast, et neid oli natuke igas potis.

Encyclial olid kilptäid, mis on väga kurb. Kilptäid liikusid kurgil ennastunustavalt ja neid oli palju. Kahjuks pean ikkagi mürgitamise ette võtma, kuigi mul pole isegi kaitseprille, mis iga korraliku koduse Borgia varustusse peaksid kuuluma.

Ja pommuudis! Currlinist tulnud laelia ja cattleya hübriidi potist ilmus imetilluke maias tigu! Võib siis öelda, et ostad taime, saad putukad pealekauba. Õnneks on see taim suur nagu hobune, loodan, et teod teda enne nahka ei pane, kui ma ta Kairitile ära viin. Samast kohast tellitud brassavola nodosa oli aga puhas.

Kokkuvõtteks võin öelda, et kartsin hullemat. Mesikastega taimel polnud mingeid kahjureid ja tegelikult oli pilt ikkagi ilus. Hooghännad võivad rahus edasi olla, kuni jaksavad, ma püüan nad lihtsalt surnuks kuivatada….

Orhideed minu aknalaualt

Monday, October 8th, 2007

Kevade ja suve jooksul on minu aknalauad saanud põnevat täiendust. Peab lisama, et olen mitmed muidu populaarsed taimed suisa kodunt ära viinud, sest aknalaudade pinda hakkab kahtlaselt väheks jääma.

Näis, millal me oma hobide pärast ise korterist välja kolime, kui toad on täis taimi ja filmikaste…

Nonii, läheb lahti!

Saksamaalt sai tellitud sarcochilus fizgeraldii ja brassavola nodosa .

Paphiophedilum, mille ostsin eelmisel sügisel ilma õiteta, kasvas kogu aasta vältel vägagi tugevaks ning kasvatab nüüd suisa kahte õievart. Pilte ilmselt temast saab näha siin.

Orhideed minu aknalaualt. Illustratsioon.Lisandus veel üks paphiophedilum Primulinumi hübriid, teda saate ilma lingita imetleda juuresolevalt pildilt.

Ka ühe peloorilise phaleonopsise soetasin, ilusa kollalasrohelise õiega, ühe väikese kollalasroosa õiega phaleonopsise, siis oncidiumi, mille õisi ma pole ka näinud, kuid õievarre on ta juba päris pikaks kasvatanud. Saab näha.

Veel rõõmustan ma näiteks ühe oncidiumi taime üle, mille ma eelmisel aastal külmal aknalaual üle kastsin. Tema juured olid saladusliku ja kurja samblapalli sees. See sai muidugi saatuslikuks ja kuna ma kastsin teda hoolega ning hoidsin külmal aknalaual, surid juured ülikiiresti. Nüüd, aasta hiljem, on see taim lõpuks kasvatanud oma esimese uue bulbi ning täna avastasin, et kasvama on hakanud veel üks uus võrse.

Üldse käituvad orhideetaimed nii, nagu oleks saabumas kevad. Ei tea, mida see küll tähendab? Kas maailma lõppu?

Ka minu sõbrad on hoolitsenud minu taimede hulga eest ning kinkinud mulle mitmeid taimi, milledest olen kõige õnnelikum paphiphedilum deperle üle, mille juured on nii ilusaks kasvanud ja näevad nii armsalt karvased välja. Loodetavasti on see ka osalt sellepärast, et lisasin substraadi hulka jänesepabulaid.

Sellest meenub mulle üks meie õhtuseid vestlusi, osalised siis kenasti pestud ja teki alla roninud. Tuli on kustutatud.
Mees:”Kas ma nägin õigesti, et meil on köögikapi peal põdrasitt?”
Peale hetkelist vaikust vastab naine:”Jah, on küll.” “Ma unustasin.”
Tegelikult oli see põdrakraam kenasti karbi sees, kena törts sammalt seda ilmestamas.
Mees:”Normaalsed inimesed hoiavad seal maitseainepurke, aga meil on põdrasitt.”

Pidu, pidu!

Thursday, May 3rd, 2007

Kui saad kingiks shokolaadikarbi, siis kile ära võttes ja kaant avades on sul eriline tunne! Loomulikult siis, kui tegu pole sulle tuntud kommikarbiga, mille sisu oled juba maitsnud.

Esmaspäeval helistas mulle Liina ja teatas, et pakk on saabunud! Meie selle aasta esimene orhideetellimus Saksamaalt oli siis kohal.

Liina elutuba oli kaste ja hoolikalt pakitud taimi ääreni täis. Tegime endale teed ja krabistamine käis täie hooga, kuna lilled olid tõeliselt profilt pakitud. Kõik taimed olid terved, õievarred mahlased ja paksud. Paljudel taimedel olid õiepungad, eriti ühel populaarsemal kuukingal, mille sordinimeks “Sexy Pink”. (Öelge seda nime kolm korda hästi kiiresti.)

img_2789.JPG

Taimed said omaniku nimesildi peale ja jäid äraviimist ootama.

Järgmisel nädalal algab uue tellimuse vormistamine, niiet, orhohoolikud, käige enne psühhoteraapias ja sõltlastele mõeldud vestlusringis, kuna valik poes, millest uus tellimus tuleb, on väga kaunis.

Kuna mina tellisin vaid ühe taime, olen otsustanud ka nüüd hoida madalat profiili ning piirdun jälle ainult ühega. Tegin ka eeltööd ning olen oma otsuses kindel!

Tundub ka, et pean otsima uued kodud mõnele taimele, mis aknalaual väärtuslikku ruumi võtavad…. Kahju kohe, aga midagi pole teha. Õnneks saab oma orhideed peagi rõdule suvitama komandeerida, siis on aknalauad sügiseni vabad.

Minu veenusking, ameerika hübriid, kasvatab õiepunga. Taime kasvu alumine osa on muutunud huvitavalt ümaraks. Ka kuukingad, kaks neist siis, kasvatavad pungi. Kevade eelis on loomulikult see, et pungad kasvavad väga kiiresti. Loodan kuu lõpus juba esimesi õisi!

Substraadist

Wednesday, January 24th, 2007

Mis asi on substraat? See küsimus on kindlasti paljudele mõttesse tulnud. Kindlasti olete sattunud kuulama, kuidas orhideekasvatajad andunult substraadi koostise üle arutavad. Sambla ja koore vahekord, sõnnik substraadis jne jne.

Proovige vaid öelda teatud seltskonnas “orhideemuld”, mullasegu, või siis lihtsalt muld. Vaadake, mis edasi saama hakkab. Tegelikult oleks isegi parem, kui te seda sõna ei kasuta. Eriti esimesel kohtumisel orhideekasvatajaga võite te endast täieliku diletandi mulje jätta. Osade sõnade kasutusest selgub kohe, kas olete spetsialist või tavaline asjaarmastaja. Muld on sõna, mis fanaatikust orhideehuvilise värisema võtab.

Muld on hea sõna, kui räägime külvidest ja mingite muude taimede istutamisest. Orhideede juurde muld ei käi. Orhideedega tuleb mullast suisa kaarega mööda käia, sest muld on orhidee surm.

Mis moodustab siis selle maagilise substraadi.

Tegelikult on tegu täiesti proosaliste asjade seguga.

Mida me siis vajame?

Kõigepealt peab meil olema lill, mida istutada. Ilma orhideeta oleks substraadi valmistamine tõeline enese piinamine. Loomulikult ei saa ma kellelegi seda rõõmu keelata ja alati saab ju hea värske segu mõnele tuttavale orhideearmastajale kinkida. Tähtpäevi leidub küllaga ja kingiideena on see väga hea! Kujutlege tema rõõmsalt üllatunud nägu, kui ta koti avab ja hüüb:” Kuidas sa küll teadsid?!”

Kui nüüd asjalik olla, tasub oma taime istutada sel juhul, kui koorepuru on potis väga pude, liialt vettinud, juured osaliselt mädanenud või siis on tarvis väike taim oma esimesse potti panna. Leidub ka taimi, mis on ennast potist välja kasvatanud. Neid on ehk vaja osadeks jagada ja veel mõnd muud keerukat operatsiooni läbi viia. Selle juurde tuleme kunagi hiljem.

Nii. Kui lille olemasolus oled veendunud, siis edasi pead hankima igasugust sodi.

1. Männikoort, paksu ja kaua väljas seisnud.
2. Lehtpuusütt.
3. Keramsiiti e. istutusgraanuleid ( ei ole tingimata vajalikud)
4. Puulehti ( parimad on pisut kõdunenud )
5. Turbasambla latvasid.
6. Veinipudelikorke
7. Kookoskiude

Substraadi ained

Loomulikult ei saa unustada ka istutuspotti. Läbipaistvast potist saad jälgida juurte tervist, seepärast soovitan seda eriti. Ka on sellise poti puhul näha, kas substraadis on veel niiskust.

Edasi talita nii.

Varusta end heade tangide, või veel parem, korraliku oksapurustajaga. Pane kätte kummikindad ja nüüd on siis paras aeg asuda tõsisemate tegude juurde.

Haki koor parajateks tükkideks ( suhkrutüki suurusteks ). Loomulikult on parim teha seda oksapurustajaga. Võin teile öelda, et paksu männikoore pikast lõikamisest tulevad sõrmedele valusad rakud. Oksapurustaja puudumisel kasutage meesterahva abi. Meesterahvast huvilise puhul jääb vaid märkida, et häid töökäsi pole kunagi liiga palju! Loomulikult soovitan varuda ka mõned plaastrid, sest tangidega kätte lõikamine pole kuigi meeldiv. Tasub meelde tuletada ka kriisiabi telefoninumber ( 112 ).

Peenesta pisut söetükke, lisa samblalatvu, keramsiidipuru ja paar peotäit lehti. Hulka võid hakkida veinipudelikorke, ikka kooretükkidega ühes suuruses, kui sammalt ei juhtu olema, sobib ka kookoskiud. Veenuskingale võid lisada segusse paar väiksemat kruusakivi või dolomiiditükikest! Peale seda jääb üle veel vaid hoolega segada.

Nüüd on su laual hunnik määrivat pahna.

Valmis substraat

See pane korralikku kilekotti ja piserda peale vett. Kui ka see on tehtud, siis seo kilekott pealt kinni, õhukindlat sulgemist pole vaja. Kinnituse mõtleb igaüks ise, ja pane mõneks ajaks seisma. Mitte väga sooja kohta, et ei tekiks hallitust.

Selles osas, kas sammalt ja koort kuumutada, lähevad arvamused lahku.

Samblaga ära liialda siis, kui sulle meeldib kasta. Sel juhul pane peale istutamist väike kiht sammalt potti substraadi peale, see kogub kastmisveest soolasid ja taime juured on mõneks ajaks kaitstud. SUBSTRAATI ära seda lisagi.

Kindlasti lihtsustab sambla suurem hulk laisa lillekasvataja elu, sest suure samblasisaldusega segu ei pea tihti kastma. Ka sõltub see taimest, osadele sammal ei meeldigi. See selgub taime tervist jälgides.

Nojah. Kui substraat ( nüüd võime seda määrivat segu juba nii kutsuda) parajalt kotis niiskunud on, siis võib sellesse ka taime istutada.

Muidugi juhul, kui teil orhideehuvi vahepeal üle pole läinud ja teie sõrmed peale koore lõikamist ikka alles on.

Orhideed. Läbi objektiivi.

Sunday, January 14th, 2007

Meie väike digiaparaat on saanud minu lemmikuks. Lemmikuma osa moodustab makrovõte, mille käsitsemise ma tugeva kolmveerand aastaga olen suhteliselt käppa saanud.

Kuna Jõuluvana mu ootusi märkas, tõi ta mille ka statiivi. Nüüd ootavad mu katsetusi kõkide mu tuttavate orhideed.

Loomulikult sobib ainult valge aeg. Mitmed katsetused on näidanud, et makrovõtte juures on kõige parem päevavalgus. Igasugune kunstlik valgustamine ei pruugi alati aidata.
Starmani maja taamal!

See on “Elisabeth Ann”. Soomlased arvavad, et õitseb ainult orhideekapis, kuid Kristil õilmitseb köögiaknal. Orhideekappi pole tal kogu korteris. Vot siis targad soome orhideekasvatajad. Mitte et ma midagi halvasti tahaks öelda. Lihtsalt kõik asjad ei allu kindaltele reeglitele.

Kas märkate ufolaadset moodustist taamal ja peegeldust klaasil? Pole vaja õiendada, ka statiiv ei aita võhikut.

Siin on üks pilt, mis mulle endale väga meeldib!

Mini Mark.

See on phaleonopsis “Mini Mark” . Igl juhul olen selle pildiga rohkem rahul, kui eelmisega.

Kui see piltide ülespanek mulle nüüd meelde ka jäi või?

Saame kokku, saame kokku, saame kokku kaks korda kuus…

Tuesday, November 14th, 2006

Orhideed on minu mõtlemisse imbunud tasapisi.
Ikka nii, et alguses oli üks kuuking, noh, nii prooviks.
Seejärel kaks kuukinga.
Tasapisi on neile lisandunud mitmeid teisi liike.

Klubiteema oli minu jaoks esialgu praktilist laadi. Ma tahtsin teada kastmise kohta ja istutamise kohta ja väetamise kohta.
Põnev oli teiste taimi käia uudistamas, kasvutingimusi kaemas.
Niisama kohvi joomas, olgu, eks midagi jäi ju ajukäärude vahele ka.

Siis tuli pildistamine.
Õigemini avastasin ma meie fotokal makrovõtte. Terve suvi ja pool sügist möödus mul erinevaid asju üles võttes. Kõige selle hulgas ka orhideed.
Ja seened loomulikult.
Ühel päeval pildistasin üles kõik seened, mille leidsin ja korvi korjasin. Olgu, kõiki ikka ei korjanud, kärbseseened ja mädanenud puravik jäid maha.

Tegelikult tahtsin ma rääkida orhideeklubi kooskäimistest.

Koos käiakse suhteliselt kaootiliselt. Suvel vähem, isegi üldse mitte, talvel rohkem. Lepitakse kokku, kes järgmisena külla kutsub ja kostitab. Kulinaarorgia on mingiks kohustuslikuks osaks saanud, veini pakutakse ka, siis lähevad keelepaelad valla ja ehk lobisetakse välja mõni nipp, mida muidu oleks saladuses peetud…

Alati on teemade hulgas mullasegud ja istutamine, kastmine ja väetamine, pihustamine ja puhastamine, kahjurid, valgus, temperatuur.

Mulle väga meeldib neil koosolemistel käia.
Nii armas on seltskond, kus vahepeal räägitakse ilmast, lastest, tööst. Ja siis jälle mullasegudest, oksale kinnitamisest, Helsinki näitusest.
Tore, kui räägid naabriga näiteks taime tervisest, aga tema naaber teiselt poolt üritab rääkida väetamisest.
“Kas sa mullasegusse mingit väetist ka pannud oled, no sarvelaastu või kuivatatud hobusesõnnikut?”
“Kas te piserdate hommikul kohe?”
“Kas vihmaveega on hea kasta ja piserdada?”

“Ma vaatan hommikul enne orhideed üle ja alles siis hakkan kohvi jooma.”
“Kuidas sa selle võileivatordi tegid?”
“Kes tahab kohvi juurde, seekord sai vist jube kange?”
“Milliseid uusi orhideeraamatuid teil on?”

Ja nii edasi.

Need kuus tundi lähevad lennates.

Ja mida siis lõpuks teada saad näiteks kastmise kohta?
Igaüks kastab isemoodi, kes uputab, kes piserdab iga päev.
Mõni kastab väga harva, isegi kooretükil kasvavaid taimi kusjuures.

Mullasegud on erinevad, on samblaga, on ilma, on tavalist turbasegu.

Pottide valik on subjektiivne, kui tahad juuri kogu aeg vaadata, siis vali muidugi läbipaistev pott. Sobivad ka savipotid, aga mitte kuukingadele.

Istutatakse igal ajal.

Kokkuvõtteks tuleb igaühel oma kastmisele kohane mullasegu leida.

Järgmisel korral kostitan mina, ilmselt juba sel pühapäeval!

Kas sinu sukkpükstesse on juba lill istutatud?

Thursday, October 19th, 2006

Orhideed on minu südame võitnud kui salapärased tegelased, kellede kasvamine ja õitsemine pole mingi lihtne asi.

Täna hommikul oma lillede hulgas ringkäiku tehes avastasin, et üks dendroobium, kelle õisi ma ammu ootasin, ajab pungasid!
Ilmselt meeldis talle, et meil kütma hakati ja toad on jälle soojad.

Peale selle hakkab mul õitsema üks oncidium ja ka üks kuuking. Teine kuuking ajab keikit, mille küljes on ka pung, aga kahjuks pole tal eriti juuri ja lehti, tegelikult siis üldse mitte.
Kogu taimel, ma mõtlen.

Varjukannikestel on ka mingi õieeufooria.
Sügis on ikka ilus aeg!

Käisin orhideenäitusel Helsinkis, kus sai imetleda põnevaid liike ja sorte, milledest kaunimad olid katlayad.

Näituse juures oli põnev, et toimusid loengud, kus räägiti kahjuritest, mullasegudest ja istutamisest. Ma olen muidugi selle etapi juba läbinud ja väga midagi uut ma teada ei saanud.

Vast ehk sukkpükste kasutamisest orhideetaime kinnitamisel kooretükile või oksale…

Et kui tyttöystävä on oma sukkahousut sinu juurde unustanud, siis on ta üllatus suur, kui järgmisel korral on nad taimi täis istutatud. Juhul, kui ta muidugi tagasi tuleb. Orhideid kasvatavad mehed, aga neist allpool….

Mind huvitas just see, mis tingimusi peaksin oma taimedele pakkuma, et neid õitsema saada, aga see on ilmselt level, kuhu ise oma katsetustega jõudma pean. Neid soome mammisid nähes, kes mullasegu nelja komponenti meeles ei suutnud pidada, tuli isegi väike masendus peale. Üks daam ei teadnud isegi, kuskohast grillsütt osta võiks….
Nojah, ja keegi keela sul ju lolle küsimusi küsida.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Hoopis sellest, et orhideenäitus on lantimiseks täitsa sobimatu koht. (Tänan sind Liina, et mu silmad avasid! Muidu oleksingi ainult lilli vaadanud!)

Nimelt on orhideesid kasvatavad mehed küll rahakad, aga koledad….. noh, erandeid oli, kuid erand kinnitab reeglit.

Niiet see, kui sa 200 euro eest taimi ostad, ei tee sind atraktiivseks, kui oma juukseid enne ära ei pese. Kui üldse on, mida pesta.

Sellepärast on orhideesid kasvatavatel meestel ehk hea oma ärajooksnud tyttöystävä sukkahousut täis istutada, kuna hommikul oma uue poikaystävä nägu nähes jooksevad tibid ilma sukkahousudeta minema ja poika istuttaa taas!

Mitte et ma oleksin lantima läinud.

Näituselt soetasin ma soome peaaedniku käest, kellel on ka vastav nimi, Arno KASVI, ühe loodusliku orhidee taime.
Nurga taga ja kahe euro eest.
Nurga taga sellepärast, et muidu oleks härra Kasvi ilmselt oma orhideetuustist ilma, sest kõigil näitusel liikuvatel inimestel põlesid silmad ärevusest, kuskohast omale järgmine taim hankida.

Meie kui külalised eestist saime erikohtlemise osaliseks!

Muidugi oleks võinud omale kalli raha eest taimi osta, letid olid lookas põnevate taimede all, aga kui sul on katkine auto, kaks last ja korterilaen, ei tule 200 euro väljakäimine kõne allagi.

Igal juhul elamus ning orhideel on tugev emotsionaalne väärtus.

Arno oli endale vägeva habeme kah kasvatanud ja sukki oli tal muovikassi täis….

Orhideed.

Monday, March 27th, 2006

Orhidee
Endalegi märkamatult olen astunud orhideeklubisse.

Ametlikult seda klubi veel ei eksisteeri, kuid midagi siiski susiseb. (Mitteametlikult on isegi põnevam…)

Kui keegi veel ei tea, siis klubi koondab orhideehuvilisi, kes peavad üksteise juures koosolemisi, kus imetletakse ja kadestatakse teiste klubiliste kogusid, vahetatakse kogemusi ja räägitakse mullasegudest.

Loomulikult vesteldakse ka kahjuritest, orhideede haigustest ja kastmisest. Näiteks piserdusvee temperatuurist, sellest, millal kuukinga kasta ( siis kui juured hõbedase tooni omandavad )

Kõikidel riikidel, kellega Eestil on üks piir, on oma ametlik klubi olemas, ainult Eestis veel ei ole. See viga tuleb loomulikult parandada. Niisiis tuleb muutuda ametlikuks.

Klubi üks eesmärke on ka see, et kui soovid välismaalt endale põnevaid sorte tellida, siis üksi seda teha on muidugi väga kallis. Seepärast on hea kopereeruda ja teha seda ühiselt. Loomulikult ei ole mõtet tellida mitut sama sordi taime, kuna nad ju kasvavad ja taimi saab vahetada.

Niisiis igati kasulik ettevõtmine.

Kui rääkida minu kogust, siis see on veel väike. Praegu kuulub sellesse kaks dendroobiumi, katlaya, viis erinevat kuukinga, zygopetalum ja oncidium.