Archive for the ‘Mina ja maailm.’ Category

Midagi eelneva jätkuks

Friday, November 23rd, 2007


I am going to die at 86.  When are you? Click here to find out!

Vaikuse puudutus

Friday, November 23rd, 2007

Ühel päeval tabab see meid kõiki.

Keegi kallis kaob ja mälestused temast säravad kusagil sinu sees, imelikus vaikuses. Ma ei tea küll, kuidas teistel on, aga minu mälestused on vaiksed, lihtsalt valgus on neis eredam.

Kui lahkub sinuealine inimene, pead paratamatult oma elu ja suhtumisi hakkama ümber hindama. Milline ema oleksin mina oma laste mälestustes? Tuleksin ja läheksin valgusvihus, naeraksin ja pragaksin?

Me ei ole igavesed, aga surm tundub mulle olema midagi sellist, mis on meist väga kaugel. Kuni ühel päeval näitab reaalne elu, et tegelikult pole maailmas midagi jäävat.

Ja puudutabki meid oma valge vaikusega.

Nüüd on sellises valguses ka minu mälestused Marjust.

Esimese kursuse kartulivõtt Laekveres, kus meil oli vaja minna jala Muuga tuulikusse ning terve tee laulsime “Oh Virumaa ja Rakvere käis on minu puujala jälgi täis… tümp, tümp, tümp…” ja Marge laulis ühte teist laulu sellele otsa, no ikka seda, mida Haapsalu Pudeligunnar 20 kopika eest laulis.

Kuidas me Marjuga sõitsime esimesel ülikooli vaheajal Margele Parilasse külla, oo, aasta oli siis, 1992!

Või siis meie erinevad grupipeod, kuhu me reipasti kohale marssisime, enne Marju juures väiksed joogid tehes. Ja pärast olid Marjul prillid kadunud, isegi juhul, kui me enne jooki ei võtnud.

Ja Marju sünnipäevad, kus lauldi ja lauldi ja lauldi ja milledelt mina tihtipeale hommikuahetuses jalgrattaga kodu poole väntasin, hääl ära ja kraavikukkumise tunne sees. 28. mai tundus mulle olema sel ajal maailma parim sünnipäeva pidamise aeg.

Ja mis siis, et peale kooli lõppu me väga harva kokku saime. Elu viib inimesed laiali ja alati ei pruugi kooli ajal tehtud tembud meie edaspidisesse ellu sobida.

Head teed sul minna, Marju.

Soome

Wednesday, October 24th, 2007

Esimene härmatis piibelehemarjal Soomes

Kui sul on hea auto. siis soomeskäik on ju lausa käkitegu.

Eile reisilt tagasi tulles lebasin voodis ja meenutasin, kuidas me varem lastega laeva pealt tulime, ööpimeduses jala kesklinna marssisime ja seal trolli ootasime. Läbi pimeduse ja külma tuule….

Nüüd vurad autoga kenasti laevast välja ja kodu poole, ei mingeid muresid.

Soome on muidugi samasugune nagu varem, lihtsalt puudel oli vähem lehti, kui kevadel, mil viimati käisin.

Vend on samuti samasugune nagu varem, kindlasti veel kallim, kui varem. Lihtsalt selle pärast, et temaga tihti ei kohtu ja sellel ajal, mil oleme koos, on tekkinud kulla väärtus. Aeg kulgeb tema juures külas olles liiga kiiresti. Mulle tundub alati, et ma lasen selle lihtsalt käest, et ühel päeval teda enam pole ja ma pole saanud talle rääkida kõike, mida tahaksin.

Nii hea on koos vennaga naerda ja nalja teha, meie naerukogus annab meile ilmselt lisaaega, kusagil on see olemas!

Ei, mu vennal pole vähki, lihtsalt mul on kahju, et me koosolemise aeg on limiteeritud.

Üldse tundub mulle, et aeg kaob käest ja ma pole piisavalt palju koos oma kallite inimestega. Et ma ei räägi neile piisavalt tihti, mida nad mulle tähendavad, näiteks seda, et ma armastan neid kogu oma südamest ning ei kujuta maailma nendeta ette.

Oh! Praegu pole ju isegi jõulud.

Loodetavasti läheb mul see masendusehoog varsti üle.

Sügisball

Saturday, October 6th, 2007

Tegelikult käisin filmi vaatamas juba ammu, kuid kirjutada ei tahtnud. Tahtsin, et muljed minus settiksid.

SügispiltKui kinost välja tulin, tundus, et autod mürisevad liiga kõvasti, tramm tiriseb liiga valjult, inimesi on liiga palju.

Varem olen seda tunnet tundnud ainult üks kord. See oli siis, kui tulin oma Norra reisilt. Peale seda reisi oli kaunis raske argipäeva tagasi tulla. Nende kahe kogemuse vahe on ainult selles, et reis kestis kümme päeva, aga film kaks tundi…

Lihtsalt veetsin kaks lummavat tundi kinos, sisemiselt ekraanil toimuvale kaasa elades, nii tugevalt, et ununes kõik muu.

Just sellepärast on “Sügisball” hetkel parim film eestis. Minu jaoks.
Selles on kõik justkui paigas. Näitlejate töö on imekspandavalt hea, operaatori töö on hea.

Seekord ei tekkinud vaadates muljet, et saame kokku ja teeme ühe haltuura.

Filmi tüübistik on välja maalitud kaunis peene pintsliga. Nii äratuntav, nii igapäevane.

Kas selline ongi meie igapäevane elu?

Ise selles elades ei mõtle sellele.

Tuul ja udu.
Madalad pilved ja kulu.

Üksindus.

Ma ei tea, miks Õunpuu seda absurdikomöödiaks nimetab. Minu meelest on see kõige kurvem film, mida ma vaadanud olen.
Üksiolek on inimesele ilmselt kõige raskem, üksindusest väljasaamine aga ilmselt veel raskem.

Kõik selle filmi inimtüübid rahmeldavad oma mulli sees sellest välja saamata. Mulle tundub isegi, et neil on küll hirmus raske, aga midagi väga olulist ära ka ei tehta. No ja kui tehakse, siis kuidagi tavapäraselt valesti, nii nagu eestlastele kombeks.

Peale filmivaatamist tundub mulle eriti selgelt, et ma olen õnnelik inimene, sest ma ei ole üksinda.

Mul on sõbrad, mul on abikaasa, kellega on veel millestki rääkida ja koos naerda.

Mul on lapsed.

Mida sa hing oskad veel ihaldada!

Vahel kipub see kõik ununema.

Friday, October 5th, 2007

What Merle Means

M is for Mesmerizing

E is for Elitist

R is for Relaxing

L is for Lucky

E is for Exuberant

What Does Your Name Mean?

Seenehull hoos!

Monday, September 24th, 2007

seened1.jpg

Lõpuks ometi on käes aasta see osa, mis mulle üle kõige meeldib.

Hurraa! Seeneaeg on käes.

Tegelikult korjasin ma seeni juba augustis, aga selle aja kukeseened ja mõned kasepuravikud pole ikka see, kuigi alustuseks käib kah.

Õige aeg on siis, kui ilmuvad riisikad. Kummalisel kombel on riisikaaeg tulnud nii hilja, septembri lõpp ju käes! Tavaliselt on kuuseriisikaid juba augusti lõpus leida, kuid sel aastal lasid nad ennast oodata.

Selle nädalavahetuse seenesaak oli märkimisväärne! Plastämber täis kase- ja männiriisikaid, pealekauba paar kivipuravikku, mõned kuuseriisikad, porgandiriisikaid, sametpuravikke, võitatte ja kukeseeni! Isegi pilvikuid sain, aga vähe.

Mis neist seentest siis saab?
Riisikad kupatan ja soolan, sest soolaseene salat sibulaga on üks minu lemmik. Soolaseeni pole minu arust kunagi küllalt!

Värskelt söödavad seened kuumutasin juba eile õhtul pannil, neist osa panen sügavkülma, osa söön ciabatta ja fetajuustu ning tomatiga, peale värskelt purustatud pipart…

Pilvikud lähevad ka soola koos riisikatega.

Lõpetuseks lisan ühe väga hea pirukaretsepti, mille leidsin Eesti Ekspressist.

Põhja jaoks läheb vaja:
100g toorjuustu
75g võid
2 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit

Täidiseks
0,5l kukeseeni või muid metsaseeni
1,5 dl hapukoort
100 g kitsejuustu
3 – 4 päikesekuivataud tomatit
2 muna
1 väike sibul
mõned kirsstomatid õli maitsestamiseks meresoola ja musta pipart

Valmistamiseks
sega toorjuust pehme võiga. Lisa jahu ja küpsetuspulbri segu, sega kiiresti tainaks ning suru lahtikäiva koogivormi põhjale ja seintele, pista külmkappi.
Puhasta ja tükelda seened ja sibul, prae neid pannil, lase jahtuda. Samal ajal tükelda päikesekuivatatud tomatid ja kitsejuust. Kata vormis tainas seeneseguga, laota peale kitsejuust ning päiksekuivataud tomati tükid. Klopi munad lahti, sega hulka hapukoor, maitsesta segu soola ja pipraga, kalla vormi ning peale aseta kirsstomatid. Retsept soovitab nad pooleks lõigata, aga mulle maitsesi terved tomatid piruka sees, jäävad mõnusalt mahlased.
Küpseta 200 kraadises ahjus umbes pool tundi.

Retsepti proovisin ma kukeseentega, aga tegelikult võiksid selles pirukas olla hoopis kuuseriisikad või siis nende puudumisel mõned muud, lihtsalt tugevama maitsega seened. Kukeseen jäi lihtsalt maitse poolest lahjaks.

Ikkagi on trallalallalaaa!

Tuesday, July 31st, 2007

Täna oli minu esimene tööpäev peale üsnagi pikka puhkust. Ilm oli õnneks ka vastav, justkui ma oleksin öelnud, et peale minu puhkust tulgu või veeuputus.

Nojah, kõige rohkem kartsin ma hommikust ärkamist ja muidugi seda, mis mind siiski seal lasteaias ootab. Sada karjuvat last, no või midagi sinnapoole.

Nii see õnneks ikkagi ei olnud.

Mitmed meie rühma lapsed olid niiii rõõmsad, et nad nüüd jälle oma rühmas saavad käia ja kibelesid mulle oma suveseiklustest rääkima.

Keda nõelas mesilane, kes läks ujuma, aga ei ujunud, kes käis Muumimaal ja kohtus Haisuloomaga, kes mängis kodus…

Kallistasid, istusid süles….

Päev möödus oma tavalist rada pidi ning nüüd kodus olles mõtlesin, et olin neist lastest juba natuke puudustki tundnud.

…..
Hommikul on hea,
päeval väga hea,
õhtuti on erakordselt hea.

Võin poris tallata,
Võib vihma kallata,
ikkagi on trallalalaalaaa….

Õpetus sellest, kuidas saada populaarseks

Friday, July 27th, 2007

Ma pole kunagi, ehk kui, siis puberteet välja arvata, muretsenud oma populaarsuse pärast. Tänaval kõndides ma ei vaja, et inimesed mind lihtsalt niisama kõnetaksid, tuleksid embama ja kätt suruma.

Varem tänaval kõndides mööduti minust nagu mingist tavalisest inimesest, aga täna oli kõik teistmoodi.

Minu vanemate kutsikas oli tõeine atraktsioon!

Väike poeskäik venis kaunis pikaks, kuna kõiki inimesi huvitas väike koer ja mina ka tema seltsis!

Kõige tipuks peatas mind üks ärajoonud näoga mees, kelle kilekotist kumasid Tauruse õlle pudelid. Ta tutvustas ennast, ütles et on kunstnik, PÄRIS kunstnik, mitte mingi “liblikamaalija”.

Vot kunstnikuga kõnelesime me pikemalt ja mitte ainult koerast.

Temal pidavat ikka neid koeraomanikke vaadates mõtlema, et mis nad neist võtavad, võtku endale parem naine, noh või siis mees.

Kunstnik laotas osa oma hingest minu ja koera ette asfaldile, eriti meeldis mulle tema tõdemus, et tal on praegu seitsmes naine, kuna ta on väga raske isiksus. Ja veel mainis seda, et tema esimene naine oli olnud samasugune kena tütarlaps, nagu mina.

Tundus kuidagi, et ta tegi tugevat tibiorgunni ja oli päris imestunud, kui ütlesin, et mul on kaks last ja mees…..ning seepeale lõppes jutt kaunis kähku.

Mis ma siis selle jutuga öelda tahan, on see, et kui te tähelepanu tahate, võtke või laenake endale koer!

Nüüd võib rahus surra.

Thursday, May 10th, 2007

Viimastel päevadel ütlevad mulle mitmed inimesed: “Ma nägin sind Äripäevas, seal, nende mingite lilledega seoses!”
Isegi Kraavikrõlli majandusjuhataja, kes minuga aasta algusest vaid paar sõna vahetanud….

Siit muidugi moraal, et inimesed vaatavad ikka illustratsioone, mitte ei süüvi teksti, mis pildi kõrval tagasihoidlikult laiutab.

Lõpuks olen ometi populaarne.

Valgus.

Tuesday, April 10th, 2007

Koos kevadega tuleb valgus.

Päike käib kõrgemalt ja hommikukohvi saan ma enamasti juua juba koos jumaliku valguse ja linnulauluga. Hommikuid naudin ma üle kõige. Mulle meeldib vaikselt oma mõnusas voodis ärgata, teha kohvi ja seda siis omaette rahulikult nautida.

Kevadised hommikud on minu erinauding. Mida varem, seda parem! Linnud alustavad veel enne mind ja seepärast on hommikukohv minu maakodu trepil üks maailma parimaid asju. Ma kahjuks kõiki lauljaid ei tunne, aga minu erilemmik on metsvint. Kui tema laulab, siis ongi päriskevad käes!

Valgus on vajalik.

Päevast päeva ammutan ma päikesevitamiine, keeran nägu päikese poole, istun liikumatult nagu kevadine rästik ja naudin. Naudin soojust, valgust ja justkui elu uut algust.

Valgus on ka minus eneses.

Viimasel ajal on minusse tekkinud imelisi valguslaike, läbi mille üritan endasse jõuda, ammutada sisemist rahu, maapõuest energiat ja jagada armastuse tunnet.

Minu naba taga on oranz valgus, põlvedes seeest erevalge valgus. Maa sisemusest ammutan punase valgusega füüsilist jõudu.

Ja salamisi tunnete te minu jagatud armastuse tunnet.

Tegelikult armastasin ma teid ka enne joogatrenni minekut, aga nüüd on mu tunne saanud kindla väljundi.

Niisiis, valgust kõigile.

Ja armastust!