Archive for the ‘Kokandus’ Category

Kevadise kastmega kala

Wednesday, February 6th, 2008

Kevad hakkab tasahilju saabuma.

Sellest annavad märku pikenevad päevad, elavnevad orhideed ja tihaselaul.

Minus eneses on kevade lähenemist tunda eriti selle läbi, et tahaks rohelist näha. Ei, enam ei rõõmusta hinge muru värv ega minu armsa köögi salatirohelised seinad. Võib olla on oma töö teinud ka minu pikk ja piinav haigus, mis kuidagi ei taha ära minna. Ei tea, igatahes täna tahtsin ma süüa midagi värvilist, maitsta suulaega värve nagu pan Kleks.

Seepeale läkski nii, et võtsin sügavkülmast ühe forellifilee ja maitsestasin seda mee ja sinepiga, natukese meresoola ja pipraga ning astelpajusiirupiga. Teinekord olen targem ja mett panen vähem ning astelpajusiirupit rohkem. Seejärel keerasin kala fooliumisse ja lükkasin ahju.

Kala ahjus, tegin avokaadokastme – purustasin kaks väga küpset avokaadot, lisasin sidrunimahla, kaks purustatud küüslauguküünt, natuke hapukoort, soola ja pipart. Tuli selline ilus roheline möks.

Samal ajal kees potis riis ja teises köögiviljasegu, milles lubatud lillkapsast oli täpselt viis väikest õisikut, aga porgandit oli väga, väga palju, mis värvi poolest sobis:). Kui köögivili ja riis keenuks said, siis segasin nad kokku, maitsestasin soolaga ja tillukese killukese võiga. Nojah, kui arvestada, et kala ja avokaado on rasvased, siis poleks seda võid ju vajagi olnud, aga see killuke oli mu külmkapis lihtsalt üle. Nüüd on või otsas.

Lõpuks sai kõik valmis. Aeg serveerida!

kevadise kastmega kala

Peedisalat muna, röstitud kõrvitsaseemnete ja parmesaniga

Sunday, January 27th, 2008

Vaatan imetlusega mitmeid toiduvalmistamise blogisid! Ma ju tean, mida kõike peab selleks tegema, et see hästi välja tuleks! Minu viga on alati see, et vajalikul momendil pole mul viitsimist fotokat välja võtta ja nii need toidud hammaste taha kaovad….

Viimasel ajal olen avastanud, et toidutegemine on minu jaoks ikka midagi enamat, kui niisama kõhutäitmise eesmärgil miski lobi kokku keeta. Tore on mõne eriti mõnusa ja fäänsi toidu eest kiita saada. Pealegi, las olla gey staff, mulle meeldib selliseid asju rohkem teha, kui hakklihakastet ja frikadellisuppi.

Kuna mu sõbranna pidi mulle laupäeval külla tulema, oli kena põhjus valmistada midagi erilist, aga olemuselt lihtsat. Toidutegu ei tohtinud viimast võhma välja võtta. Tervis on mul ju ikka põdur….

Minu viimase aja lemmikute hulka kuulub Anni Arro “Sepamaa talu köök”. Väga mõnusad, kodused, aga siiski miskil moel erilised road! Vot sealt ma leidsingi antud retsepti. Asendasin vaid tavalised munad vutimunadega, sest olukord eeldas pidulikkust.Samuti oli tegu rukola salati ja basiilikuga, kuna meie koduläheda poed nii head valikut ei paku. Valisin siis Magistrali Rimi poest endale tavalise salati, sest jääsalat, mida ma oleksin tahtnud, oli letil juba komposteerunud.

Peedid olid mul juba varem valmis keedetud. Saladuskatte all võin öelda, et mõnusate suitsumaitseliste peetide saamiseks tuleb nad põhjalikult põhja kõrvetada. Minul hukkus seetõttu üks vana pott.

Nüüd siis salati retsept.

4 – 5 väiksemat keedetud peeti
3 keedetud muna ( 12 keedetud vutimuna)
parmesani juustu ( vesta õhukesed viilukesed)
rohelist salatit
röstitud kõrvitsaseemneid
soola ja pipart

Marinaad:
0,5 klaasi oliivõli
1 – 2 küüslauguküünt (purusta)
2 sl palsamiveiniäädikat
kuivataud punet

Koori peedid ja lõigu õhukesteks viiludeks. Sega marinaadiained, vala peediviiludele ja lase vähemalt üks tund toatemperatuuril seista. Viiluta/poolita munad. Lao salat, peediviilud ja muna kihiti taldrikule, lisa veel parmesan ja seemned, piserda marinaadi peale, maitsesta soola ja pipraga.

Peedisalat muna, röstitud kõrvitsaseemnete ja parmesaniga

Ohh, see oli väga hea isegi ilma rukola ja basiilikuta! Eriti hästi sobis selle kõrvale röstitud küüslauguga sepik,(mille retsepti saab samast raamatust) ja kerge valge vein. Nii võib peeti lausa ära armuda! Õnneks on mul maal keldris neid küllaga, uue saagini saab hakkama.

Hullutavad pelmeenid

Thursday, January 10th, 2008

Kui pikalt kogu perega koos kodus olla, lõpevad mul tavaliselt ideed otsa, et mida perele süüa teha.

Süüa tahetakse ju vähemalt kolm korda päevas, nipita ja nuputa siin… Kusjuures olen avastanud huvide lahknevuse. Kõik see, mis minu meelest on põnev toit ja proovimist väärt, on Aarne meelest enamasti gei värk. Ma ei hakka siin üles lugema, mis on õiged toiduained, aga näiteks õiged makaronid on sarvekesed ….jne.

Reedel mõtlesin, et teen ühe korraliku laari hakklihakastet, siis pole laupäeval muret, võib elule anduda, nagu öeldakse. Valmiski kaste, mida oli kokku üle kahe liitri (ma arvan, et isegi kolm), aga see sai poole tunniga otsa:) Niisiis olin laupäeval dilemma ees, et mida perele süüa teha, kui ka viimased kartulid ja makaronid olid ära praetud ja nahaka pandud.

Oma Maitse ajakirja sirvides jõudsin kokakoolileheni, kus õpetati tegema pelmeene! Vot, see oli midagi mulle! Piisavalt friik, et proovida ja pealegi maitsevad kõigile. Poest pole ma enam ammu pelmeene ostnud, kuna kunagi ei või teada, kas nad on head. Enamasti ei ole.

pelmeenid

Lisan siia ka retsepti, juhuks, kui kellelgi on isu järele proovida.

TAINAS

5 dl jahu
1 muna
1,5 dl vett
1 tl soola
pisut õli

SISU

200g veisehakkliha
200g seahakkliha
2 väiksemat mugulsibulat
1 dl vett
soola, pipart
soovi korral küüslauku

Keeduleeme jaoks arvestage üks koorega mugulsibul, terapipart, loorberit ja soola!

Jahu sega soolaga, uurista keskele auk. Muna klopi veega lahti, lisa sorts õli ja vala vaikselt jahuauku, pidevalt segades. Lõpuks sõtku tainast nii kaua, kuni see muutub siledaks palliks. Tainapall keera kilesse ja viska külmkappi tunniks seisma.

Samal ajal sega täidis. Sibul haki hästi peeneks (ma proovisin ka riivida, aga peenelt hakitult on parem), sega hakkliha hulka ka vesi (sellest tuleb pelmeeni sisse maitsv puljong) ning maitsesta soola ja pipraga. Sega niikaua, kuni hakklihasegu jääb kokku üheks palliks. See sõltub ka hakkliha kvaliteedist, mina ühtset palli ei saanud…

Kui tainas on niiöelda küps, tuleb ta laiali rullida, mis polegi lihtne. Sama hästi võib proovida ka näiteks kummimatti rullida, aga ma sain lõpuks hakkama. Toores jõud võidab kõik! Tuleb arvestada, et tainas oleks piisavalt õhuke, õpetuses on öeldud, et rullida millimeetri paksuseks.

Edasi löö klaasi või mõne vormiga välja rattad, tainaratta ääred tuleb teha märjaks, keskele asetada teelusikasuurused lihapallikesed ja siis tainas selle liha ümber tihedalt kinni pigistada. Tähtis on, et tainatasku lahti ei läheks ja maitsev lihapuljong pelmeeni seest kusagile minema ei voolaks.

Kuna ma tegin pelmeene kahekordses retseptis antud koguses, oli meie köök lõpuks pelmeenidega kaetud. Mõtlesin keeta pooled ära ja pooled sügavkülma panna….

Keeduleeme sisse panin ma sibula ja pipart ning keetsin natuke, enne, kui lisasin soola. Loorber oli meie majapidamisest otsa saanud.

Keetsin siis pelmeene, kuni need vee peale tõusid. Ja keetsin ja söödi ja keetsin ja söödi…..kuni avastasin, et sügavkülmutada pole enam mõtet, õigemini midagi.

keevad pelmeenid

Ja kujutlege nüüd meie ägisevat perekonda elutoadiivanil..