Archive for the ‘Kategoriseerimata’ Category

Kes kevadel külvab, see sügisel lõikab.

Tuesday, March 20th, 2007

Oma geenide survel vedasin ma pühapäeval rõdult turbakoti tuppa ja otsisin välja kõik talve jooksul soetatud seemned. Külvipotid ja neile kena aluse olin ka varem välja vaadanud.

Külvasin peaasjalikult tomateid.

Kollased magusad, punased lihatomatid, kirsstomatid, rõdutomatid. Veel said mulda basiilik, till, chillipipar, kummel, salvei ja piparmünt.

Ma trendikas küll pole, aga rucola salatit külvasin kah. Ehk saan trendikaks, kui seda söön!

Täna selgus, et ka üks mu lapsuke on endale korraliku rohelise geeni saanud, kindlasti minult, sest ta ostis Nõmme turult oma taskuraha eest 10 pakki erinevaid seemneid!

Juhhei, kevad on ilus!

Poliitikast.

Wednesday, January 31st, 2007

Siiani pole ma sellest siin kirjutanud. Ilmselt võib paljudele tunduda, et mul pole oma eelistusi ja pigem räägin ilmast, kui poliitikast.

Tegelikult see loomulikult nii pole.

Kunagi, kui olid Uue Eesti Vabariigi esimesed presidendivalimised, ei läinud ma miskipärast valima, kuigi olin selgelt Meri poolt. Siiani on mul meeles ühe ajalootudengi ütlus, et ma ei läinud sellepärast, et mul puudub oma arvamus. No mul oli ju oma arvamus ja täiesti õige pealekauba.

Nüüdseks olen aru saanud, et ainult arvamuse omamine on jama. Tuleb ka tegutseda vastavalt arvamusele ja kindlasti valima minna.

E-valimistega kaob ära ühiskondlik tunnetus. Uskuge mind, ma käisin viimaste valimiste ajal oma kodulähedases koolis ja nägin oma silmaga, milliseid molluskeid sinna talutati oma arvamust avaldama. Iga mittevalija, kes aravb, et tema häälest ei sõltu miski, peaks seda nägema, siis poleks valimistulemused nii masendavad.

Ja veel.
Vaatsin Keskerakonna valimisreklaami. No isegi mina saan aru, et see on utoopiline, mis lubadused neil on.

Mul on ka oma valimisplatvorm.

Nimelt, emapalga maksmine tuleb lõpetada.

Sel juhul sünnib vähem lapsi ja lasteaiakohtade mure ongi lahendatud. Riigieelarvest emapalkadeks arvestatud summad aga jagada õpetajate vahel ära.

Vali mind! Mina teen õpetajate elu ilusaks!

Telemaastiku ilu.

Tuesday, January 30th, 2007

Reporteri uudised on pikemat aega olnud minu lemmikuks. Mitte niivõrd informatiivsuse, vaid silmarõõmu mõttes. Küsite miks? A sellepärast, et sinna on tekkinud uus saateosa, otselülitus Rain Kelguga kusagilt kodumaa pärapõrgust.

Oh, kuidas need mulle meeldivad! Ehe maainimeste elu, alati kaunilt kaetud pidulaud ja jutt selle juures selline venitatud. Need uudised saaks loomulikult palju kiiremini ära teha, aga selle saatelõigu pluss ongi see, et kiiret pole kuhugi ja juttu jätkub kauemaks. Samuti on tore, kuidas stuudioreporter muheda naeratusega vestlusse lülitub ja arutab, et mis Rainil meile täna siis varuks on…..

Tunduvalt parem, kui vaadata läbi teleekraani õhtulehelaadseid kollaseid uudised.

Minu kauaaegne lemmik, Hillar Kohv, kes PimpTvs oma Kohvitundi tegi, on areenilt kahjuks kadunud. Õnn, et tuleb juurde uusi üritajaid.

Pidu läbi!

Sunday, January 14th, 2007

Jenka!Kui nüüd ausalt ära rääkida, kuidas asi tegelikult oli, siis pean ma alustama eelmisest aastast, kui ma terve jaanuari oma sünnipäeva pidasin.

Loomulikult meeldib mulle külalisi kostitada, aga pikapeale hakkab see kurnama. Eriti siis, kui igal nädalavahetusel pidu toimub ja seda kuu aega järjest.

Sel aastal otsustasin, et on üks suurem pidu. Rohkem ei midagi.

Täna olen ma selle otsuse üle väga õnnelik!
Minu arust oli pidu tore, sai torti ja salatit, tantsu lüüa ja sõpradega kallistada. Kõike seda, mis sünnipäeval olema peab! Lapsed möllasid, täiskasvanud ka. Loodetavasti oli kõigil kasvõi natuke tore. Nojah, minul vähemalt oli.

Niiet. Ma tänan kõiki kes osalesid ja ka neid, kes ei saanud tulla.

Sünnipäevaime.

Friday, January 12th, 2007

Minu eelmine postitus tuli välja nagu vaese inimese karje, stiilis “palun tooge mulle asju mul pole raha neid osta”.
Ega ma mingi asjade maniakk ei ole. Kui ma ütlen, et kinkige mulle ilus talveilm koos lume ja härmatisega, loojuva päikese punase kumaga härmas puude taga, siis seda ei suuda ju keegi.
Paraku.

Mul on meeles üks minu sünnipäeva eelõhtu.
Oli külm ja selge õhtupoolik, mina käisin Köstrimäel suusatamas ( see on üks väike küngas minu vana kodu lähedal, mis aastatega üha madalamaks jääb). Tagasi tulles oli päike juba loojumas. Taevas õhetas läbi härmas puude, lumi krudises ja lõhnas, kui tuppa jõudsin, oli ema koristanud, kütnud ahju ja pliiti ning laual jahtus kohupiimakook. Kõik oli rahulik, soe ja puhas, ema istus naeratades laua ääres.
Ma teadsin, et kusagil riidekapis on minu sünnipäevakingitus peidus, et esikukapis jahedas on kohustuslik alpikannipott, mille vanaema tutvuse kaudu mulle hankinud oli.

See õhtu istub mu hinges siiani.
Soojus, turvatunne, lume ja alpikannide lõhn. Ja tulitavad põsed, mis külmast sooja tulles väga punaseks läksid….

Kurvastusega pean tõdema, et seda õhtupoolikut ma tagasi ei saa, isegi, kui ma selle oma kingituste nimekirja peaksin panema.

Ma muidugi otsin seda tunnet kogu aeg ning neid lõhnu, mis on pärit mu lapsepõlvest.
Külm, lumi ja alpikannid, siis sulav lumi ja päikese käes tilkuvad räästad, vesised samblatükid, millega oli tore mängida.
Mulla lõhn päikese käes, esimese lõokese trillerdus, lumikellukeste rohelised salapärased otsad meie maja ees peenras…..
Õitsev Ungari sirel, toored Valged klaarid.
Tikitud lilled mu sukkpükstel ja naabruses elava joodiku tokerdanud koer.
Kräunuvad kassid kevadöös, kelle pihta isa aknast pangetäie briketti ja pliidipuid viskas ( pärast pidi ta need jälle kokku korjama ja üles teisele korrusele kandma).
Jah.

Sellist talve, nagu praegu, ei mäleta ma oma eluea jooksul. Vähemalt minu sünnipäeval on alati lumi maas olnud. No jääd ikka kusagil on olnud. Ikka on mu külalised pidanud läbi lume sumpama või autodele ise parkimiskohti lumme kaevama. Kord, kui Aarne esimest korda mu sünnipäevale tuli, see oli juba 13 aastat tagasi, olid Jüris kõik muruplatsid jääs ja liivatamata.

Sel aastal hakkasin juba arvama, et pean oma külalised piknikule kutsuma.

Aga ei.
Minu väike sünnipäevaime on ikkagi olemas.
Lund sajab.
Nüüd ongi veel ainult alpikannid puudu.

Kingitustest.

Monday, January 8th, 2007

Kuna on tulemas minu sünnipäev ja paljud küsivad, mida vanake soovib kah, siis otsustasin oma soovidest teavitada kogu maailma.
Kunagi, kui küsitakse, ei tule mulle ühtegi head mõtet pähe, ma arvan, et ka allolev nimekiri on tiba puudulik.
Aga siit see tuleb.

Peale sooja sinise aluspesu (keskea rõõmud) soovin ma veel:
paastulaagri piletit,
bodumi teekannu( tegelikult ma alles eelmisel aastal sain sellise, aga sellele kukkus tainarull riiuli otsat peale ja ta läks kahjuks katki),
Helina Tilga maalitud roosa kassiga kella.
Õlasalli, võib olla friigimat sorti.
Mõni orhideeraamat ei teeks paha. Võib olla soome, vene või inglise keeles.
Espressomasinat, piimavahustajaga oleks eriti mõnus.
Blenderit mul kah pole, ka hea juurviljariiv ei teeks paha.
Auto varuosadest sobiks bensiinitorud, sest bensiin ramp lekib kusagilt. Õlitorustik on õnneks vahetatud. ( Auto on Nissan Sunny, 1994, 1,4l )
Villased sokid.
Pidzaama, hästi suur ja ruuduline, võib olla flanellist.
Veiniklaasid on mul kah viimasel ajal kogu aeg katki läinud.
Veel meeldivad mulle Iitala suured valged tassid.

Tolmimeja ja käekott on ära võetud, neid te enam valida ei saa.

Ah jaa, ujula plätud, nr 39, võiks olla adidas või nike,
väiksem naiselik spordikott ujulas käimiseks ja ujula kuukaart oleks ka mõnus. Vihjeks võin öelda, et Tabasalus Spordikompleksis meeldib mulle väga.

No ja lõpuks, üllatused meeldivad mulle alati.

P.S. Helin-Mari Arderi bossanova plaat näiteks.
Mõni Baturini uuem teos…

Jne jne jne jne

Nii armas nimekiri tuli, ma lugesn kohe mitu korda.

Kuidas elada täiega.

Saturday, January 6th, 2007

Täna tahan ma kirjutada sellest, kuidas ma elangi nii, et poleks piinavalt kahju mõttetult elatud aastate pärast.

Uus aasta on alanud mulle erakordselt töörikkalt, ei ole mul sel aastal veel ühtegi niisama istutud päeva.
No esimene jaanuar välja arvatud, aga ka siis vaatasin ma vaikselt, ennast mitte väga palju liigutades filmi “Helisev muusika”. See film oli millegipärast mul veel vaatamata ja vist ka minu tervislikku olukorda arvestades väga liigutav. Pean tunnistama, et lõpus ma nutsin, siis kui pere sakslaste eest põgenema sai ja mägedes matkas. Just selline puhas ja romantiline armastus, nii hästi välja mängitud, ilus muusika ja ilusad inimesed.

Juba teisel jaanuaril hakkasin tööle. Ikka lasteaias nagu alati, kui siis lõuna paiku sain huvitava telefonikõne. Ja selle kõne tulemusena külastasin kolmapäeval Energiakeskust ning kirjutasin selle kohta loo. Kohe samal päeval, pooleteise tunniga. Vot seda lugu siis võitegi Äripäevast lugeda.

Ka neljapäev ja reede möödusid mul lasteaiatööd tehes.
Reede õhtul sain lõpuks aru, millega ma kolmapäeval hakkama olin saanud. Kõigega oli hirmus kiire, mina sebisin, adrenaliin meelekohas tuikamas.
Püstolreporter Merle tuleb, hoidke alt!

Tänasesse päeva mahtus mul väga meeldiv orhideepildistamine väga mõnusas seltskonnas. Homme jällegi plaanin korralikku pikka kepikõndi.

No isegi kui väga norida, ei leia ma oma uue aasta esimeset nädalast midagi sellist, mida kahetseda. Iga veedetud päev on olnud asjalik või siis vähemalt väga meeldiv.

Mul on alati uue aasta alguses suured lootused. Ikka loodan millegipärast, et elu läheb paremaks ja ilusamaks, armastus suuremaks, raha antakse niiama ja kõike muud head. Seenerikast suve loomulikult ka ja seda, et kaotan oma kehakaalust ootamatult 20 kilo.
Selle aasta algus oli kuidagi teistsugune. Esimest korda oma elus tundus mulle uus aasta nagu puhas paberileht, millele ma oma väikese valge käega kirjutan oma lugu. Mis siis, kui kõik polegi nii hea, kui tahaks. Pole vähemalt rumalat ootust, et midagi juhtub iseenesest.
Hakkan vist vanaks jääma.

Lillefriigi au!

Wednesday, December 6th, 2006

Käisin eile oma perearsti juures, oli kuidagi põhjust jälle. Eks vanainimese tervis ole ju põdur.
Perearstikeskusesse saabusid koos minuga mehed Elionist. Astusid uhkelt uksest sisse ja teatasid, et teie elupäästjad saabusid! Tekitasid hulga segadust, kiskusid ripplaest tükke ära, tassisid redeli keset ruumi ja siis ütlesid sekretärile, et nad tulevad tunni-pooleteise pärast tagasi.

Haiged kannatasid ja ootasid, millal arstil nendegi jaoks aega jääb…sekretär oli tige, sest uued numbrid toovad tööd juurde ja läks lõpuks ühe pereõega tülli. Siis nägi minu suuri silmi ja hakkas vabandama, et vaadake nüüd, kas siin on võimalik normaalseks jääda, arstid on närvilised, siis tulevad PATSIENDID ja siis tema ka veel ( tema on see pereõde, vanem daam, venelanna ). Minul kahju ei olnud temast, on üks vastik sekretär.

Arst on meil muidugi tore. Tal on kabinetis üks phaleonopsis, mille ta kunagi sünnipäevaks sai. See seisis tal kastamata aknalaua peal, kus ma ta ühel kevadpäeval leidsin, uued pungad juba varre küljes. Seletasin siis, et peaks ikka kastma, et õis juba tahab tulla ja nii edasi.
Eile, kui kabinetti astusin, asus lill aukohal, õitsemas!
Arst hakkas kohe seletama, et vaata kui ilus ja tänu sinule, sest ise oleks ta selle ammu ära visanud. Tal on vars muidugi väga pikaks kasvanud, peaks ta üles lae külge kuidagi traadiga tõmbama…
Kabinett on väga kõrgete lagedega, aken ise on ligemale kahe meetri kõrgune. Mulle tundus see lakke tõmbamine kuidagi kahtlane. Sel ajal, kui arst uutest numbritest rääkis, tõstsin ma lille toestuskepi ringi, kinnitasin varre uuesti ja bingo!, oligi asi korras. Selle peale ütles arst, et see on uskumatu, kui palju ma tema lille jaoks ära teen ikka ja peaks sellele lillele minu nime panema…

Kas see ongi lillefriigi au, surematus läbi lillede?

Ohoo!

Monday, December 4th, 2006

Ma pole ju mingi arvutiguru ja oli aegu, kus ma seda masinat suisa kartsin.
Teksti liigendamisega ma veel niipea hakkama ei saa, aga tehtud testid suutsin üles panna.

Ärge liiga kõvasti naerge.

Monday, December 4th, 2006
In a Past Life…

You Were: A Kind Monk.

Where You Lived: Central Africa.

How You Died: Suicide.

Who Were You In a Past Life?