Author Archive

Grupitöö ajakasutus

Sunday, December 21st, 2014

Olen nüüd juba novembri algusest oma ajaksutusel ja kõigel muul ajaga seonduval silma peal hoidnud.

Ajakasutuse osas võiks öelda, et näiteks meie grupitöö tegemine oli üks väga hästi juhitud protsess.

Kuueliikmeline grupp jagati kolmeks paariks, kes kõik tegelesid oma teemaga ning lõpuks liideti esitlus kokku. Minu aega kulus kokkuvõttes kolm tundi – üks tund materjalide lugemiseks, teine tund paarilisega mõistekaarti tehes ning kolmas tund esitluse kirjutamiseks. Veidi aega pidi teema minu peas ka ringlema ning seoseid tekitama, kuid seda mõttetööd saab alati teha kõndides ja või trolliga sõites.

Õppisin, et hästi planeerides on võimalik tegevustele kulutatud aega väga hästi kokku hoida. Ehk hästi tehtud asjad ei pruugi tulla mitte ainult palju aega kulutades, vaid pigem seda aega efektiivselt planeerides.

Mõistekaart

Sunday, December 21st, 2014

Selline sai meie rühma mõistekaart.

Mõistekaart

Mõistekaardi tegemine oli meie grupi puhul kaunis huvitav protsess. Tegelikult on ka tulemus väga hea. Parim.

Selleks, et asjad meelde jääksid, olen avastanud enda puhul, et pean end tabelitest ja materjalidest sõna otseses mõttes läbi närima ning enda jaoks seosed leidma. Kui vaatan meie mõistekaardi ülesehitust, siis see on materjali läbitöötamiseks ja meeldejätmiseks lausa suurepärane.  Alguses ei saa midagi aru, kuid süvenedes leiab üles meie seosed ning saab enda omad juurde luua.

Mõistekaartidest on võimlik lugeda põhjalikumalt siit: http://moistekaart.wordpress.com/lugemismaterjal/1-nadal/

Lõpetuseks ka päeva viis plussi:

1. Magasin täna kaua

2. Auto rehvid on nüüd olemas, uued ja kasutusel  (üks eesmärk täidetud)

3. Kuusk on püstitatud ja ootab kaunistamist

4. Üle pika aja on pere koos

5. Käisin lapsega kinos

Raamatuarvustus

Tuesday, December 9th, 2014

Kingiks saadud Ardo Reinsalu raamat “Ajajuhtimine argipäevaks” on mul nüüd läbi loetud.

Mis ma siis ütleks. Mulle meeldis ja julgen seda soovitada kõikidele, kes vähegi ajajuhtimisega hädas on. Ladus tekst, kuhu on vahele pikitud huvitavaid teaduslikke fakte, mis toetavad peatüki teemat. Mul oli veidi raske lugeda, sest teksti sees tekkis küsimus, kas lugeda kohe see huvitav fakt ja katkestada autori mõttelõng, või lugeda pärast. Proovisin mõlemat ja mõlemad viisid segasid natuke, ehk oleks kasulik näiteks sissejuhatusena neid fakte kasutada, ma ei teagi. Ära ka justkui jätta ei saaks.

Mis mulle aga väga meeldib selle raamatu puhul, on kena kokkuvõttev kastike peatüki lõpus, kus põhilised soovitused peatükist on välja toodud. Kokku on neid raamatus 255 tükki. Aja kokkuhoiu mõttes väga mugav. Ameerika moodi? Tegelikult on see raamat veidi ka kokaraamatu moodi – vist seepärast ka see ülesehitus, mis ei toeta järjest lugemist, vaid annab pigem vastused ja retsepti näiteks aja planeerimiseks puhkuse ajal või siis kohvikukontoris töötamiseks (lae rüperaali aku ) või kuidas suvel õues arvutiga tööd teha. Otsid peatüki välja, loed läbi ja oled kohe palju osavam. Ka on kummaline, et raamatus jagatakse soovitusi, kuidas elementaarselt viisakas olla, aga ehk käib see praeguse aja juurde.

Sain lugedes aru, et olen tegelikult väga hea aja planeerija, võiks isegi öelda ajajuht, või et mul on planeerija must vöö. Samas on raamatus soovitusi, mida ma kindlasti arvesse võtan ja proovin ning mõned asjad olen veidi unustanud – näiteks lihtsalt kõndimise või siis päevast see 20:80 ülesleidmise. Ikka kipun ma tegema mitut asja korraga ja lõpuks väga vähe valmis saama.

Lõpuks – raamat on  kena väikese formaadiga ja mahub käekotti, seega saab kenasti kaasas kanda ning bussi- või rongisõitude ajal lugeda. Ja muidugi, kui voodis lugeda, siis pole liiga raske, kui raamat magama jäädes näole kukub.

25. november, lähenen Lakelinile

Tuesday, November 25th, 2014

Viimase aja kaks kõige kehvemini kulutatud tundi läksid korteriühistu koosolekul. Huh, ma olen selle nüüd välja öelnud.

Nüüd A Lakeini elueesmärkide ülesande juurde.

1. Minu elu eesmärgid:

Anda endast oma parim ametis, mille olen valinud.

Areneda inimesena, õppejõuna ja juhina

Olla toetav ema oma lastele nende kasvamisel

Olla hea kaaslane oma abikaasale

Unistada suurelt

Aga ka:

Maksan tagasi eluasemelaenu ehk vean välja pensionini

5 järgmise aasta jooksul:

Arenen juhina

Alustan rahvusvahelise projektiga

Arenen õppejõuna

Toetan laste kooliskäimist/elukooli

Lõpetan Tallinna Ülikooli

Elan ja töötan aasta välismaal

6. kuu jooksul

Ostan autole uued rehvid

Kaitsen arengukavade komisjonis enda koostatud arengukava

Lõpetan  oma esimese semestri ülikoolis

Lõpeb  katseaeg lasteaia juhina

3 kõige tähtsamat elueesmärki on: areng inimesena, areng  lasteaia juhina, laste koolitamine

Minu suurim elu eesmärk on areng.

 

 

 

 

 

 

24. november, minu päev

Monday, November 24th, 2014

Täna on esmaspäev, või siis peaaegu oli juba ära.

Täiesti tavaline päev.

Ärkasin  juba enne seitset, aga laps tuli minu juurde voodisse ja olime kahekesi temaga poole kaheksani voodis. Sellist luksust lubasin ma täna endale, sest laps on haige.

Jõin kohvi ja uimerdasin poole üheksani, siis panin ruttu riidesse ja jooksin tööle.

9.30 – 11.20 Tööl selgus, et on jäänud väga lühike aeg teha üks tähtis tööülesanne, oli äkki väga kiire. Kuna koostasin mõlemat vajalikku dokumenti esimest korda, oli mu kontsentratsioon suur, sain valmis täpselt õigeks ajaks.

11.45 kappasin apteeki ja sealt koju, et lapsega arsti juurde jõuda. Lõuna ajal on tänavad meeldivaöt tühjad. Peale arsti laps koju ja ise sõitsin tööle, jõudsin kell

13.15 teatriproovi ajaks, vahepeal jõudsin veel kuivanud keraamikatoorikud karpidesse korjata.

14.30 kohvijoomine ja mina maiustasin lõunasöögist järelejäänud magustoiduga

15.00 – 17.00 töine õhtupoolik.

17.10 – 17.35 söögitegemine

17.35 – 18.00 õhtusöök

18.00 – 20.30 – vanema tütrega poes, Ülemiste keskuses. See on üks jube pood – jalad valutavad peale seal käimist ja ostetud said vaid kaks paari tenniseid, 3 apelsini ja Toscana juuksenõel:) Rimis eksisin ma juba kassas ära ja seejärel ei tahnud ma enam muud, kui koju jõuda.

20.45 – 21.00 dushi all

21.00 koolitööd

Äärepealt oleks päeva 5 poritiivest märkamist unustanud:

1. Laps ei ole õnneks hullusti haige

2. Töökoha muutmise protestiperiood on vist möödas

3. Mul on tore kollektiiv

4.Mõnus, kui asjad edenevad

5. Saan hakkama asjadega, millest ma isegi varem mõelnud ei ole

23. november vol.2 ehk metsas

Sunday, November 23rd, 2014

20140111 - 142414-27

Kui me Marianniga (tütar nr 1) maale maja juurde jõudsime, selgus, et olin võtmed linna maha unustanud. Nii. Mis siis nüüd teha, et kuused, mille järele me tegelikult tulime, metsast siiski kätte saada (loe: maha raiuda).

Korralik otsing maja ja kuuri ümber viis mind roostes lauanoa leidmiseni, mida ma alguses mõtlesin kuuriukse lahtimuukimisel kasutada.  Ülejäänud otsing näitas, et puukuuris oli ainult kirvevars ning kõik võimalikud riistad on isal ja emal hoolikalt  luku taha pandud. Kuuriust me siiski lahti muukima ei hakanud, oleks kulunud liiga palju aega.

Vaatasime, et naabrid olid kohal, aga see oleks ju samuti tähendanud 20 minutit ajakadu, mida me endale lubada ei saanud. Seega võtsime roostes lauanoa ja põrutasime metsa.

Olen oma emale väga tänulik, et ta noa kuuriseina külge oli unustanud, sest väikeste lilletangidega poleks me kuuski maha saanud raiuda. Seega, tehtud, kuused olemas. Muidugi mitte mingid suured, ikka sellised peenetüvelised ja madalad, mida meil vaja oligi.

Sõitu maale alustasime me kella 12 paiku ning tagasiteel kella vaadates avastasime, et sõit maale, metsaskäik koos kuuskede raiumisega, keldris porgandite võtt ning kell 14.00 olime me juba tagasiteel Paunkülas. SWOT tiim.

Metsaskäigu fenomen minu puhul on kummaline – piisab poolest tunnist ja pea on selge.

Tänase päeva 5 positiivset:

1. Sain kaua magada, pühapäev ikkagi.

2. Edaspidi planeerin lebotamise aja ka pühapäeva

3. Roostes lauanuga võib olla uskumatult vajalik

4. Võitsin süütunde, et ei koristanud

5. Hea, et maamaja võtmed ikka kodus alles olid

23.november vol.1 “Aja peatamise harjutus”

Sunday, November 23rd, 2014

Meditatsioon hingamise loendamisega:

  1. Võta mugav asend – selg sirge, keha ja nägu lõdvestunud.         
  2. Sule silmad.         
  3. Pane tähele mis toimub sinu ümber (helid, lõhnad, varjumängud).         
  4. Keskendu endale, “katsu läbi” oma keha.         
  5. Keskendu hingamisele – sisse- ja väljahingamisele.         
  6. Loenda väljahingamist 5 x 10 korda.         
  7. Loenda sissehingamist 5 x 10 korda.         
  8. Muuda tähelepanu keset endalt ümbrusele.         
  9. Ava silmad.         

Meditatsioon on mulle alati meeldinud. Kunagi, kui sõber Liina mu joogatrenni vedas, meeldis mulle trenni lõpus läbi viidud süvalõdvestus, mida treener Ragnar väga hästi läbi viis. Kuu aega treeningutes käimist tegi minu meelega imet – sisemine vaikus, mida ma ei osanud oodatagi. See on hea tunne. Ehk huvitavaim meditatsioonikogemus on mul joogalaagrist, kus me varahommikul (mingi kella viie paiku) kogu laagrirahvaga lebasime ja enda sisemuse poole liikusime, kui minu lähedal üks noormees norskama hakkas ja mul jäigi oma sisemise tähe juurde jõudmata. Kogemus iseenesest oli huvitav.

Joogatreeningute parimaks osaks olen ma pidnud hingamisoskuse arendamist. Võiks öelda, et vahepeal oli mul hingamises  kollane vöö. Hingamisrütmi teadlik juhtimine teeb inimese meelega imet. Pean vist uuesti hingamistreeningutesse minema, sest sellist meeleseisundit näiteks bodypumpist ei saa, kuigi ega ka viimane üldse halb trenn ei ole.

Nüüd on mõnus praktiseerida lühemaid meditatsioone ja tunda, et ka need töötavad. Tänast meditatsiooni toetas mind lugu, mille jagas facebookis  Liisa.

Nõuanded ka teistele mediteerijatele: kui pähe tulevad mõtted, et mida teha hommikusöögiks ja kas panna pesu pesema ja mis on pangas kontoseis, siis aitab väga hästi, kui mõtted muuta mullideks, mis su kõrvadest välja voolavad.

Kuula ja lenda!

22. november

Saturday, November 22nd, 2014

Hommikul läbi magava linna, libisedes sulaval, lõhnaval lumel. Lumesadu on minu jaoks lummav ja  vaigistav – helbed langevad ja katavad maa ning kõige meditatiivsem on see alati novembris. Sõnulseletamatu tunne.

Mis seal ikka, omad valikud on need, mis meid läbi aja juhivad. Enda otsused või otsustamatus, kuidas seda nüüd võtta.

Tänases päevas plaane ei olnud, oli kool. Või siis tegelikult oli plaan väga hea – peale kooli oli plaanis olla plaanitu. Plaanitu olemise juures on parim see, et oled avatud kõigele. Minu valikutest tulenevalt olen avastanud end mõnel päeval nagu lõksust, kinni olevana käskkirjades, aruandluses, arengukavades, tegevuskavades, töögruppides, andmekogudes, eelarves, raamatutes, teaduslikes artiklites, erinevates koolitöödes. Mitte et see mulle ei meeldiks, meeldib väga ning on juba praegu andnud mulle hea hulga uusi teadmisi, uusi toredaid inimesi. Teisalt on aeg, mis siiani oli vaba, väga planeeritud ja tubane. Tahaks metsa põgeneda, aga selle planeerisin ma ka ära – homme on see päev. Õnneks.

Endale aja võtmine elamiseks, olemiseks ja lõdvestumiseks tuleb mul raskelt, kuigi igatsus selle aja järgi on suur. Seepärast naudin ma duši all käimist (täitsa üksi), hammaste pesemist või paari üürikest teadvelolekuminutit enne uinumist. Või hetki, kus olen üksi ja keegi ei taha minult midagi, ei küsi, ei päri, ei oota. Muidugi ma armastan oma peret ja sõpru, nad on parimad. Mõistvad ja toetavad, aga ma ikka põgenen korraks metsa.

Olen endale tänulik, et valisin kooliskäimise ja see tunne on mind ka laupäevahommikuti kell kaheksa läbi linna kõndida aidanud.

Tänase päeva 5 positiivset märkamist:

1. Laupäevahommikune magav linn ja kiire jalutuskäik Kaubamaja juurest kooli

2. 25 minutit trollis, kus saab õppida inglise keele kodutööd

3. Kursusekaaslased, kellega järjest rohkem tuttavaks saan

4. Peigmees, kes peale kooli lõppu mulle vastu tuleb 

5. Kodune lounge

Ja selle sügise minu jaoks esimese lumesaju tähistamiseks:

21. november

Friday, November 21st, 2014

20131214 - 142252-22

Kui üldse tänasest päevast alustada, siis ikka sellest, et on ju reede. Mulle tähendab reede viimasel ajal enamasti seda, et pean varakult magama minema, kuna laupäeva hommikul jumalavallatult vara on inglise keele kakstund.  Seega pärisreeded jäävad kuhugi tulevikku, hetkel ma neid ei planeeri.

Tänane päev voolas kuidagi sujuvalt. Hommikune kodune meditatsioon, koorisin õhtusöögi tegemise lihtsustamiseks kartulid valmis. Seejärel sõitsin Arsi keraamikategevuse jaoks savi ostma. Kellel on alati kiire ning kes ei jaksa inimesi lõpuni kuulata, neile soovitaksin ma kohtuda Herko – Rasmusega (tal on ikka hea meel, eriti, kui saab ka veidi savi müüa).

Aja mõiste ja kiirustamine omandab tema seltskonnas uue tähenduse – see tähendab, et tähendus kaob. Ajal pole keraamikakojas mingit tähtsust.

Doktor Servet oli mulle määranud aja kell 9.00 ning ma jäin 15 minutit hiljaks. “Kui sa poleks hiljaks jäänud, poleks sul nüüd nii kiire”, ütles ta mulle tere asemel. Aga minul ei olnudki kiire, sest ma olin planeerinud, et mul kulub seal vähemalt üks tund. Rahulikult. 20 kilo savi ja kaks pudelitäit glasuuri. Ahjust tuli üks väga ilus kauss.

Tööl kulges kõik planeeritult, juba oligi lõuna ja märkamatult jõudis kätte oodatud reedeõhtu. Selline kena ja lumine, täis tänavatel kokkupõrkavaid autosid.

Õigel planeerimisel on õhtusöögi valmistamine kiire. On olnud aegu, kus ma olen mõttes planeerinud terve nädala menüü, kuid vahepeal vajus see asi mul käest ära. Kogu aeg tekkis mingeid planeerimuatid pikki õhtuid ning ikka olid lõpuks lahenduseks pelmeenid või makaronid. Nüüd kaalun tõsiselt uuesti menüü planeerimist ja toiduainete varumist, sest enamuste toitude valmistamisega saavad lapsed ise hakkama. Pelmeenid on ju vahel head, aga liiga tihti jube igavad.

Tegelikult on üks planeerimist vajav asi mul siin jälle välja tulnud – see on söögitegemine. Kodus süüa teha on minu jaoks tähtis. Seega pean lihtsalt mõtlema, kuidas ma planeerin aega ja tegevusi nii, et ei peaks mitu tundi köögis ja poes veetma. Poes käin ma muide ka seal, kus tean, milliste riiulite vahelt kiiresti oma vajalikud asjad leian, seepärast on Prisma hea  ning selvekassad on super aja kokkuhoidjad.

Tänase päeva 5 positiivset leidu:

1. Leian jälle aega hobideks

2. Lumelõhn on eriline, sobib eriti mandariinilõhnaga kombineeritult

3. Tegemist vajavate asjade ülesmärkimine on tulemusrikas

4. Reegleid on võimalik muuta

5. Kohustuslik kirjandus on hea. Loen kriminulle suvel.

20. november

Thursday, November 20th, 2014

Kõik on uus, kuid siiski vanamoodi.

Langeb täht, kui peatub viiv…

Tänase päeva märksaõnaks on tarkus. Stressijuhtimise koolitus, toitumiskoolitus, hoolekogude koolitus. Vahele praktikajuhendajate tänuüritus, kus ma samuti õppisin. Õppisin aru saama mitme asja tagamaid, millest ma enne midagi ei teadnud. Miski pole juhuslik, ütles Aivar Haller tänasel hoolekogu koolitusel ja eks ta nii ongi. Miski pole juhuslik. Ilmselt siis ka mitte see, et täna end kõige juhtuva sees korraks ära kaotasin ja jälle leidsin.

Tänase päeva tarkus oli hetkes olemine. Tahaks osata paremini. Liiga palju mõtleme ette ja taha ja kõrvale ja ikka veel rohkem ette, hästi kaugele. Hetkes olemine ja selle tundmine, et päriselt olen siin, on vist suurim tarkus, mis olla võiks. Selgem, valgem, täielik teadmine.

Igal juhul on täna nii palju kõike, mida mõelda ja enda meeles riiulitele paigutada. Selle tulva peale peaks tegelikult terve päeva vabaks võtma ja mediteerima. Millal planeerin selle aja,  see on küsimus. Kas olla hetkes ja mitte planeerida? Või kuidas leian tasakaalu, kas tasakaal üldse on võimlik või kas seda üldse on vaja?Tasakaalu. Või on tasakaal see, et ükspäev on kõike palju ja  teisel on äkki vähem? Või on vastus see, et tasakaal on siis, kui mina ise rahul olen? Või on vaja aega, et mõtted settiksid ja jõuaks endas selitada selle, mis päriselt loeb.

Igal juhul tekkis mul õhtuks tunne, et põgeneks korraks kuhugi. Ainult viivuks.

Tänased 5 märkamist:

1. Tänulikkus on nii hea tunne.

2. 5 rütmi tants stressi vastu aitab päriselt tantsud.humare.ee/

3. Magusta banaaniga ja söö täisteraputru hommikuks.

4. Naer lahendab.

5. Hea on tunda, et sinust hoolitakse.