Ametitest.

Kunagi koolis käies olid meil kutsesuunitlustunnid. Kohal käis üks naine, kes mõõtis testiga võimeid jne.

Juttu tehti sellistest väärikatest aladest, nagu ehitaja, müüja jne.

Mina õppisin tootmisõpetuse tunnis maalriametit. Naissiseviimistlejad jooksid mööda treppe, krohvipanged käte otsas.
Tegelikult pidi ikka mitu korda vaatama, et mis soost nad olid…

No mis siin nuriseda, see amet aitas mul EÜE rühmas paguneid teenida, sest MINA OSKASIN KROHVIDA ja maalritöö ning tapeedipanek ei valmista mulle probleeme.
Eelis oli veel see, et mina ei pidanud laudas tööl käima, kuigi need riided, mida laudatöölised said, olid eriti šefid ja minu punkarihing neid ihkas….

Ja ehitajate kamorkas riideid vahetades nägime kapiustel paljaste naiste pilte, mis avas meile jällegi maailma uusi külgi…

No igal juhul oli see põnev ja lootustandev, sest ei lauta ega ehitusele ei läinud meie klassi naistest küll keegi.

Ka on mul meeles minu keskkoolilõpp ja vastuvõtt sovhoosis, kus meid õnnitleti, kingiti raha ja küsiti, et kelleks me siis ka saada soovime. Kõigil oli midagi head öelda, aga tavalist.
Merike meie klassist ütles aga, et tema soovib sellist ametit, kus vähe tööd peaks tegema, aga palju palka saab.

See vallandas tormi.

Meie sotsialistliku moraali juurde ei saanud selline mõtlemine kuuluda.

Kes seda muidugi ette nägi, et veidi rohkem kui aasta ja meie mõtlemine hakkas minema hoopis teises suunas.

Miks ma seda üldse kirjutan.

Neid mõtteid mõlgutasin ühel päeval, kui sõitsin mööda trollipargist ja nägin piletikontrolle oma punasest bussist väljumas.

Kas nemad teadsid kooli lõpetades, kelleks nad saada tahavad?

Nad tulid bussi poolt, jopehõlmad lohakalt lahti, jalad lohisemas, pikk ja lühike mees groteskselt kõrvuti, pead norus.

Saak oli niru vist.

Läksid trollijuhtide sööklasse boršši helpima ja väikest külmarohtu võtma….

Või veel.
Ühel päeval sõitsin bussis, pilet higises käes.

Ühes peatuses jooksid bussile kaks tüsedapoolset, näost lõkendavat, keskeale lähenevat naisterahvast.

Paistis, nagu nad oleks just veinijoomise lõpetanud.

Näe, liduvad peolt bussile, mõtlesin.

Tühjagi.
Bussi jõudes rebisid nad oma kopsaka rinnapartii vahelt mingid kaardid ja hüüdsid nagu ühest suust : ” Kontroll! ”

See kontrolöri amet on mitmetahuline. Ilmselt tuleb läbida mitmeid koolitusi, nende hulgas ka näitlejakoolitus, selleks, et reisijatel igav ei hakkaks.

Mind huvitab ainult see, et kas kõik need inimesed, kes töötavad piletikontrollina, tahtsid juba peale põhikooli lõppu seda ametit pidama hakata.

One Response to “Ametitest.”

  1. tiina says:

    Sa oled vist idetiteedi kriisi sattunud:)