….aga mäletate, kuidas jõime viina…

Niisiis, selleks korraks on kooli kokkutulek jälle läbi.

Mis siis öelda.

Eero Sepp sai viimaks ometi ka oma keskkooli lõputunnistuse kätte.

Kohal olid Erilised Külalised, Ester Kukk Valgast ja Rauno Rütkinen Espoost.

Olid tervitused ja sõnavõtud.
Olid konjakivõtud.
Tants oli, bänd oli.

Korralduse kohapealt võiks muidugi viriseda, sest meie arust mängis bänd valel ajal.
Oleks ikka võinud arvestada, et on klassijuhatajatund ja pildistamine ja omavahel on ju vaja rääkida, kui pole 10 aastat näinud….

Niiet Iff laulis oma lõbuks. Ma tegelikult käisin korraks saalis, ta oli väga üllatnud olekuga seal laval…
Jüris pole Rock Hotell populaarne.
Ja üldse, kuidas sa kaine peaga siis tantsid ka.
No mõned inimesed ikka istusid seal.

Jüri kooli vilistlaste kokkutulekud on minuarust väike fenomen.
Peod on ülimõnusa auraga.
Selline soe pere, tunned ise väga paljusid, või siis tuntakse sind ja kui nime ei mäleta, mis siis…

Seda mõnusam, et koolidirektor ei luura enam, ega sa midagi keelatut ei tee, näiteks õlut ei joo, peldikus ei suitseta jne.
No võibolla pole see üldse sellepärast nii.

Õpetajate esinemine on üks asi, mida ma alati ootan. Nad teevad seda entusiasmiga. Vähemalt ei paista nende tüdimus esinemise hetkel välja.
Seekord oli neil muidugi hea soendusbänd ka.

Endiseid klassikaaslasi on igal kokkutulekul muidugi järjest toredam kohata.
…..et justkui paremini oleks üksteist näind….

Huvitav, et inimesed muutuvad ikka nii vähe. See, mis koolipäevil oli noor ja toores, on aastatega küll küpsemaks saanud, kuid sisuliselt pole midagi muutunud.
Seda küpsemist on huvitav vaadata, seda enam, et enda muutumist ma ju kõrvalt ei näe. Khm, kui rõivanumbrid välja arvata.

Kõikide pidudega on nii, et alguses ei saa vedama, aga pärast ei saa pidama. Iga kord on vaja kuhugi edasi minna.
Seekord murdsime minu tungival soovil traditsiooni ja läksme Antsu juurde Limusse.

Tore kodu on Antsul. Kõik tema esiisad on selles majas sündinud.Pille venna sõnul oli see kunagi nagu suur sünnitusmaja.

Kõik olid ikkagi päris väsinud ja selline peo jätk, nagu minu juures kunagi, see küll ei olnud. Justkui katkendlikuvõitu või nii.

Seltskond hakkas vaikselt laiali vajuma.

Mulle meeldis, kuidas lahkus Veiko.
Igaüks on ikka oma töö ohver.
Enne lahkumist teostas ta Antsu majas läbiotsimise.
Meile seletas, et mantel on kadunud.
Mantel oli muidugi kogu aeg seal tugitoolis, kuhu ta selle tulles jättis.
Siis tellis endale auto järele.

Me tulime Tiinaga Limust jalgsi Pajupeale. Hommikul pool kaheksa.
Ja siis hääletasime Jürisse.
Rauno jäi meist diivanile magama. Ta ponnistas kogu jõust lõpuni meiega rääkida.
Pikapeale väsib aga ka vägevaim mees.

…Sõbrad, teiega on hea,
aga elu samme seab.
Hakkan minema nüüd
oma kitsast rada….

Comments are closed.