Mis kummaline jõud
on hoidmas kinni vanas,
ehk juba unustatud ajas,

mil ükski tund
ei möödund ootuseta
selles majas…..

Veel nüüdki salasoove
kirmeid
sest lobudikust
leida võib,
kus krüsanteem või roos
nii puhast õnne tõid…

Jah, siit ootus ealeski ei kao.
Aeg väsimatult tunde
riitadesse laob.
Üks päev on jälle
vilksamisi mööda läinud.

Kui ammu siin ei ole juba käidud.

Comments are closed.