29. 12. 1992

See vaikus
oli imeline.
Ta nagu ootamatult
sõnad huulile mul tõi
ja kaugelt, läbi
kerge uduvine,
hall laas mu
hüüust helisema lõi.

Suur rahu saabus taas,
kui vaikis laanes viimne hääl.
Üht inimkogu äkki märkasin
ma seismas kesk kasesalu sääl.

Ta seisis seal.
Me pilgud kohtusid
ja nagu hetke kinnituseks
ma tundsin käsi oksteks võrsuvat.

Hing vilistades
nelja tuule poole lendas,
vaid keeled jäid,
neis laul näis kõlavat….

See vaikus oli imeline,
kui hommikul ma samblast tõstsin pea.
Kõik oli kadunud,
kuid hinges kerge siiski
ja nii hea.

See vaikus oli imeline.

Comments are closed.