Archive for December, 2007

Never say never ehk kuidas ma kuusepuu koju tõin.

Sunday, December 30th, 2007

Detsembri alguses olin ma täiesti kindel, et kuuske ma küll koju ei too. Ajab okkaid ja kesse koristab. Las puu kasvab, nii ma ütlesin.

Oma sõnade kinnituseks võtsin 16. detsembril lapsed, oma kalli isa ja põrutasime oma metsa kuuse järele. Ilm oli kena, võiks öelda, et lausa jõuluilm, kui te muidugi aru saate, mida ma silmas pean. See paistab ka pildi pealt kenasti välja.

kallis jõuluilme

Nüüd polnud vaja muud, kui kena puu välja valida. Valik osutus muidugi raskeks.

külmunud mets

Aga mis sa teed, kui sul on selline mets.:)

Lõpuks leidsin ühe kena puu, mis tundus olevat armas ja väike, kahar ka ja kahe peenikese kase vahel. No igatahes oleks loodus varsti oma otsused teinud ja ma tahtsin kaskedele võimaluse anda. Niisiis vinnasin ma metsast välja kuuse, tõstsin lapse, koera ja kuuse mitmeid kordi üle kraavide ja lõpuks aitas isa ta mu auto katusele kinnitada. Mõelda vaid, mul on ju nüüd vinge auto vinge katuseraamiga, millele saab näiteks endavalitud jõulukuuse kinnitada!

Minu isa on eraldi nähtus koorma kinnitamisel. Tal oli kuuris olemas veel see kummiohelik, millega ta meie sappari peale pakke kinnitas, kui me mööda Venemaad reisimas käisime. See võis olla miski 25 aasta tagasi. No igatahes oli asi profi käes!

kkusk katusel

Nojah, uhke oli sõita tagasi linna, autokatusel kuusk ja pagaasnikus veel kaks väikest (üks emale ja isale, üks meie lastetuppa), sest kui juba korra tuua, siis ikka tõsiselt.

Linna jõudes harutasin ma koorma lahti.

Mama geroi, nagu mu naabrinaine ütles, kui mind selle kuusega nägi. Võin saladuskatte all öelda, et altuksest oli veidi raske sisse trügida ja et minu teed märgistasid väikesed kuuseoksad ja okkad….

Lohistasin siis puu rõdule, sest kuusejala ostmiseks oli kellaaeg tiba hiline.

Järgmisel päeval saabusin linnast kuusejalaga ja õhtuhämaruses püstitasin puu. Tjah, tegelikult sain ma juba varem aru, et taustsüsteemid on erinevad ja see, mis metsas tundub väike, on meie korteri taustal ikka päris suur. Ainult 1/6 meie elutoast on kuusega kaetud. :)

Seeest saab Helina nüüd puu taga luurekat mängida!

ehitud kuusk

Ah jaa, kujutlege okste külge ka valged pärisküünlad ja üks väike pitsist ingel!

Head vana aasta lõppu kõigile!

Päkapikk väike on akna taga kuss ja ema otsib taga, kus olla võiks see suss…

Wednesday, December 12th, 2007

Täna hommikul avastasin ma voodis poolunes olles, et pole oma päkapikuasja ära ajanud. Hoovasin ennast püsti, kobasin kommide järele ja hiilisin lastetuppa.

Ahah, Marianni voodi oli tühi ja Helina tundus magavat. Tundus, sest kui ma hakkasin akna poole hiilima ja olin peaaegu oma eesmärgini jõudnud, hüppas Helina voodis istukile. “Ära mine sinna!” käratas ta.
“Ee, ma tahaks vaadata….” hakkasin ma seletama (kommid krabisesid mul käes)
“Ei tohi vaadata!” käratas Helina uuesti. Liikusin siiski enesekindlalt sussini ja poetasin sinna kommi, lootes, et laps ei näinud.
“Ongi käinud!” kohmasin Helinale, kes mind unesegase hämmeldusega jälgis. “Tead, ma uudishimust tahtsin vaadata, kuidas nad seda teevad”, seletasin , Marianni komm aga krabises mul ikka peo sees.

“Sa võtsid asja ära, jah!!”
“Ei, kus sa nüüd sellega, mine vaata, kui sa mind ei usu.”
Jätsin Helina ärkama ja viisin Mariannile kööki kommi ära, kes selle mõistva naeratusega mult vaikselt vastu võttis…

Sel hommikul siis sedasi.

Õhtul arenesid asjad aga omasoodu.

Selgus, et Helina ei võtnud oma sussist kommi ära, sest ma rikkusin tema hommikuüllatuse!

Ma seletasin siis talle, et kui mina olin väikene tüdruk, ei käinud mul mitte ühtegi päkapikku ja seepärast ma vahel hiilingi jõulukuul tema sussi vaatama. Noh, huvi pärast või nii. Selle peale muutus Helina kohe nii suuremeelseks, et lubas oma komme täis sussi tulla vaatama küll, aga ainult siis, kui tema magab!:)

Elu õppetund

Sunday, December 9th, 2007

Neljapäeval oli mul selline tavaline kibekiire päev. Tööle, siis Magistrali bowlingusse, kus tähistati Kristiine linnaosa haridustöötajate jõule, siis hooldushaiglasse, millest oli raske väljuda ja peale mida oli mul ilmtingimata vaja võtta üks korralik dush ja kreemitada ennast healõhnalise kehakreemiga. Kes on hooldushaiglas käinud, teab, mida ma mõtlen. Igatahes hilinesin ma viis minutit kontserdile Raekojas, olles enne parkinud auto kalli raha eest Niguliste taha, kus ma autost väljudes astusin mutta ja määrisin ära oma kontsasaapad. Jooksin paanitsedes Raekoja platsile, ja seal olid JÕULUD! Jõululaat ja ilus kuusk ja! Huvitav rodeo lõpp.
Kontsert võttis hoo päris maha, kuigi esialgu oli raske rahuneda. Lõpuks ei häirinud mind mu eelnev päev üldse.

Lapsed olid vahepeal aga kahekesi kodus ja neil oli lahkesti lubatud telekat vaadata. Kui ma kontserdile tormasin, ütles Helina mulle küll ukse vahel, et Mariann hammustas tal pead, aga otsustasin sellega tegeleda millalgi siis, kui mu mõtted on vabad kõigest muust. No igatahes poetasin ma öö varjus aknal oleva sussi sisse paar suurt mandariini ja kommi.

Kui ma nüüd mõtlen, siis reede hommikul oli Helina ilme kaunis mõtlik, aga ma olin liiga väsinud, et sellesse süveneda. Uurisin hoopis, kas päkapikk käis ja mis ta tõi ja… ning koristasin hoogsalt, et teha tagasi kõiki neid töötatud päevi ja päästa oma majapidamine kaosest… kuni Helina ütles, et päkapikud ikka ei näinud, kui nad Marianniga tülitsesid ja Mariann tema pead hammustas. Et kardin oli ees ja nad ikka vist ei näinud, sest Mariannile toodi ju ka komm ja mandariin.

Korraldasin uurimise, mis ei andnud loomulikult mingeid tulemusi ja ma ei tea siiani, kes rüselust alustas ja miks see üldse juhtus, kuigi ma arvan, et tegu võis olla kanali valimisega, et kas MTV videod või ETV multikad. Igatahes tundus, et MTV jäi peale, sest Helina mossitas oma toas ja vanem tsikk vahtis MTV udust pilti, kui ma 15 minutiks koju laekusin.

Mul on kahju, et ma ei korraldanud kohe uurimist ja ei selgitanud välja seda päris süüdlast, et siis vastavalt sellele käituda ka aknalaual oleva sussi juures.

Ja mida ma oma jõulumeeleolus oleksin pidanud tegema. Suure jooksu pealt äkki märgates, et ilus jõuluaeg hakkab kätte jõudma, tahtsin ma loomuliklt olla vahva päkapikk, kes lastele rõõmu teeb, aimamata midagi hoopis suuremat, kui ma kunagi oma kiirustavas maailmas oskasin arvata.

Midagi, mille ma olen oma täiskasvanuelus kaotanud. Imelise jõulumuinasjutu, PÄRIS päkapikud, kes hiilivad akende taga ja nuhivad ringi, tassivad ägades maiustusi su sussi sisse.

Väikene hing seedis seda kaks päeva, et päkapikk ei näinudki toimunud ülekohust ning süüdlane sai ka ikka päkapikuprovianti.

Ei, päkapikkudesse ei saa sedasi möödaminnes suhtuda, vot seda ma õppisin.

Armastusest ja noast

Wednesday, December 5th, 2007

Kunagi, kui olin veel koolilaps, vaatasin sarja ühest toredast mehest, kes halvad ja veel halvemad olukorrad lahendas oma särava mõistuse ja vinge noa abil.

No ma võin ju öelda, et olin temasse armunud.. ja isegi ei punasta. Tegelikult olin ma samal ajal armunud ka oma maa naabripoisisse ja minu lihtne talupojamõistus ütles, et naabripoiss on vähe kindlam partii, kui filmistaar. Khm, käegakatsutavam või nii. Tal muidugi SELLIST nuga polnud, aga see – eest tegime me kevadise sula ajal ojasid ja sõidutasime puukoorelaevu. See oli tõeliselt lahe!

Nojah, nüüd on mul abikaasa, kellel on peaaegu sama vinge taskunuga kui Mäkaiveril. Ja ma olen endiselt oma abikaasast sisse võetud, kuigi asi pole üldse selles noas mida ta omab, vaid lihtsas käegakatsutavuses. No olgem ausad, Mäkaiverile lootma jäädes oleksin ma heal juhul leivanoaga vanatüdruk. Lihanoaga, köögiviljanoaga…

Noaga oskab mu kallis mees muidugi ringi käia ja see on tal ka peaaegu alati olemas, kui mul nuga vaja peaks minema.

Naisele polegi ju ekstreemolukorras muud vaja, kui meest, kellel on taskus korralik nuga. Nuga, milles on küüneviil, käärid ja hambaork.

Ja üldse, tänasest olen ma nii vinge tibi, et võin ka ise taskunoa käekotist välja sobrada ja selles peituva saega vehkima hakata! Kuna küüneviili pole, tuleb koledate küüntega sõrmed lihtsalt maha saagida. Nojah, see pole ju mingite mimmide nuga, see on korraliku matsomehe väits ja korralik jõmm saebki endal sõrme maha, kui ikka väga närvidele hakkab käima.

Konserviavaja ja väike kruvikeeraja, õllepudeliavaja ja suur kruvikeeraja, naaskel, tavaline noatera ja saag. Rõngas on ka küljes. Isegi rõngas!

Ja minu kallis mees kinkis!