Archive for November, 2007

Tuesday, November 27th, 2007

Palverändurina
elust läbi rändan.
Õnnejärelepagejana
torman.
Ehk kusagil ta on.

Igas heledamas kiires
otsin teda.

Keda?

Ikka end.

End.

Midagi eelneva jätkuks

Friday, November 23rd, 2007


I am going to die at 86.  When are you? Click here to find out!

Vaikuse puudutus

Friday, November 23rd, 2007

Ühel päeval tabab see meid kõiki.

Keegi kallis kaob ja mälestused temast säravad kusagil sinu sees, imelikus vaikuses. Ma ei tea küll, kuidas teistel on, aga minu mälestused on vaiksed, lihtsalt valgus on neis eredam.

Kui lahkub sinuealine inimene, pead paratamatult oma elu ja suhtumisi hakkama ümber hindama. Milline ema oleksin mina oma laste mälestustes? Tuleksin ja läheksin valgusvihus, naeraksin ja pragaksin?

Me ei ole igavesed, aga surm tundub mulle olema midagi sellist, mis on meist väga kaugel. Kuni ühel päeval näitab reaalne elu, et tegelikult pole maailmas midagi jäävat.

Ja puudutabki meid oma valge vaikusega.

Nüüd on sellises valguses ka minu mälestused Marjust.

Esimese kursuse kartulivõtt Laekveres, kus meil oli vaja minna jala Muuga tuulikusse ning terve tee laulsime “Oh Virumaa ja Rakvere käis on minu puujala jälgi täis… tümp, tümp, tümp…” ja Marge laulis ühte teist laulu sellele otsa, no ikka seda, mida Haapsalu Pudeligunnar 20 kopika eest laulis.

Kuidas me Marjuga sõitsime esimesel ülikooli vaheajal Margele Parilasse külla, oo, aasta oli siis, 1992!

Või siis meie erinevad grupipeod, kuhu me reipasti kohale marssisime, enne Marju juures väiksed joogid tehes. Ja pärast olid Marjul prillid kadunud, isegi juhul, kui me enne jooki ei võtnud.

Ja Marju sünnipäevad, kus lauldi ja lauldi ja lauldi ja milledelt mina tihtipeale hommikuahetuses jalgrattaga kodu poole väntasin, hääl ära ja kraavikukkumise tunne sees. 28. mai tundus mulle olema sel ajal maailma parim sünnipäeva pidamise aeg.

Ja mis siis, et peale kooli lõppu me väga harva kokku saime. Elu viib inimesed laiali ja alati ei pruugi kooli ajal tehtud tembud meie edaspidisesse ellu sobida.

Head teed sul minna, Marju.

Täikraed

Wednesday, November 21st, 2007

Eile hommikul avastasin, et minu autosse oli sisse murtud. Oli õnneks väga unine hommik ja tööle sõites vaevasin natuke aega pead, et kas ma tõesti unustasin juhipoolse ukse lukust lahti. Tööle jõudes jõudis kohale ka arusaam, et mina see küll polnud. Ka kinnitasid minu versiooni põrandal vedelev maakodu võti ja Helsinki kaart.

Halba aimates tõmbasin kindalaeka lahti, ja tadaa!!! kadunud oli üks vana ja katkine autoraadio.

Lõpuks teeb see asi mulle isegi nalja. Hihii! Ma arvan, et nii hullu autoraadiot pole need vargad veel varastanud. Auto autentne raadio jäi aga alles, selle kättesaamiseks tuleb vaeva näha, aga pimedas autos, heh!

Peale selle said nad mu niiöelda pagaaznikust ühed töökindad. Ma olin targa inimesena just kõik kraami tuppa tassinud, ei jäänud neile isegi kõrvitsat mitte.

Mis ma sellega öelda tahan, on see, et niikaua, kui keegi ostab selliste täikraede käest ka kõige hullemaid asju, siis pole me varaste eest kaitstud! Szolnoki turul on päise päeva ajal mulle müüa pakutud õli (Osta noh, POOLE odavam, kui poes!), hambaharju, kohvi, pakendis sinki. Ma usun isegi, et müüma hakatakse seda kaupa juba selle poe trepilt, kus need tuuri sai pandud.

Meie kohalikus Comarketis on tavaline, et mõni nö kaupmees on vahele jäänud ja karjub seal turvamehe käes õigluse nimel. Olen isegi müüjale vihje andnud, et selle mehe põues on varastatud kohv ja näinud, kuidas üks nahkjopes mees pakitud salaamivorsti kotti kühveldab. Nemad jõudsid sinna, kuhu vaja. :)

Lahendus oleks sellele ikkagi rahva omakaitse. Täikrae käest ei osta!

Orhideehuviliste kokkusaamine

Wednesday, November 21st, 2007

möödus, võiks öelda, meeldivalt.

Mina esinesin sukkpüksiistutusega, mis on meie kandis veel suhteliselt friik asi. No igatahes pole mu brassavola enam oma lehti kollaseks ajanud, aga eks shokk võib veel tulla.:)

Läks lahti!

Wednesday, November 14th, 2007

Ameerika hübriid 11.10.2007

Ootasin, mis ma ootasin, aga lõpuks avas oma punga minu ameerika hübriid! Eks ikka paphiopedilum ehk eesti keeles veenusking.

Selle taime ostsin ma eelmise aasta sügisel, kui tal enam õisi peal ei olnud. Potil olevalt sildilt lugesin aga välja, et on ARMEENIA hübriid. See viis mind mõttele, et tegu on tuntud Armeniacumi hübriidiga ja hetkega tekkis lootus, et saab äkki kollaka õie. Nojah, peale seda sogasin ma hoolega ka KK foorumis ning paljud toredad inimesed pakkusid mulle variante, milline mu taime õis ikka olla võiks.

Järgmisel päeval lugesin ma veelkord silti potil ja avastasin kississilmil, et tegelikult oli kirjutatud Ameerika hübriid.:)

Igatahes kukkus kolinal kokku minu lootus omada eriti poppi taime. Järjekordselt oli tegu täiesti tavalise supermarketi hübriidiga.

Tegelikult pole sellel õiel muidugi midagi viga, värvid sobivad pealegi minu kööki väga hästi.

Ja üldse, elu on ilus! Minu köögi aknalaual on mu taimedel väga mõnus kasvada, kuna köögi keeduaurud ja vannitoa aurud hellitavad neid päeva jooksul, öösel on sellel vanal aknal mõnus olla, sest on jahe. (Vannitoa aurud selle pärast, et meie vannitoa uks kukkus eest ära ja nüüd on meil tegu väga uuendusliku avatud vannitoaga.) See vannitoa variant näitab, et tegelikult on ka õnnetused millekski head. Igatahes pole mul ühelgi varasemal aastal olnud taimedel nii palju pungi.

Orhideeomanikuna võin olla rahul.

Primulinumi pung, 10.11.2007

Pedagoog

Tuesday, November 6th, 2007

Töökohas arvati, et võiksin olla meie lasteaias mentor ning saadeti mind siis mentorite koolitusele.

Olin selle koolituse suhtes väga avatud, ikkagi uued tuuled meie haridussüsteemis, tore kohtuda uute inimestega. Loomulikult soovin olla professionaalne mentor. No igatahes olid mu ootused üles kruvitud.

Ja siis!
Kohale oli tulnud palju inimesi, kes on töötanud lasteaias kakskümmend, kolmkümmend aastat…..
Võrdluseks, et minul jookseb neljas pedagoogiaasta.
Kõige hullem on muidugi see, et ilmselt ei lasta neid oma töökohtades eriti rääkida, võibolla hoitakse oma rühmades isegi luku taga, sest sellist kaagutamist pole ma veel ühelgi koolitusel kuulnud. Sellist irooniat ja oma eluga mitterahul olemist ka mitte.

Osad ei saanud justkui aru, mida grupitöös tegema pidi ja enamus tahtis lihtsalt rääkida.

Seepürast ootan huviga tänast koolipäeva, et kas inimesed said ennast eile maha laadida ja saame ka asjast rääkima hakata või läheb kõik sama rada.

Üks tarkus sai mulle jälle selgemaks.

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld.