Archive for July, 2007

Ikkagi on trallalallalaaa!

Tuesday, July 31st, 2007

Täna oli minu esimene tööpäev peale üsnagi pikka puhkust. Ilm oli õnneks ka vastav, justkui ma oleksin öelnud, et peale minu puhkust tulgu või veeuputus.

Nojah, kõige rohkem kartsin ma hommikust ärkamist ja muidugi seda, mis mind siiski seal lasteaias ootab. Sada karjuvat last, no või midagi sinnapoole.

Nii see õnneks ikkagi ei olnud.

Mitmed meie rühma lapsed olid niiii rõõmsad, et nad nüüd jälle oma rühmas saavad käia ja kibelesid mulle oma suveseiklustest rääkima.

Keda nõelas mesilane, kes läks ujuma, aga ei ujunud, kes käis Muumimaal ja kohtus Haisuloomaga, kes mängis kodus…

Kallistasid, istusid süles….

Päev möödus oma tavalist rada pidi ning nüüd kodus olles mõtlesin, et olin neist lastest juba natuke puudustki tundnud.

…..
Hommikul on hea,
päeval väga hea,
õhtuti on erakordselt hea.

Võin poris tallata,
Võib vihma kallata,
ikkagi on trallalalaalaaa….

Kas teie teadsite?

Friday, July 27th, 2007

Kolmapäeval käisin jälle Taaskasutuskeskuses, millest on nüüd saanud Uuskasutuskeskus.

Sorisin asjade hulgas, vaatasin inimesi…..

Ja siis küsis üks naine müüjalt väga tagasihoidliku ja hädise häälega, et vabandage, kuskohas teil siin tualett asub.

Müüja vastas:”Pole meil siin mingit tualetti, mis tualetti te tahate, üheski väikeses poes pole tualetti!!!! Ükskord ma olen lubanud siin inimesi tualetti, pärast oli ohhhohoo, muudkui korista.
Istuge trammi peale ja sõitke Stockmanni, seal on ühiskondlik tualett!”

Õpetus sellest, kuidas saada populaarseks

Friday, July 27th, 2007

Ma pole kunagi, ehk kui, siis puberteet välja arvata, muretsenud oma populaarsuse pärast. Tänaval kõndides ma ei vaja, et inimesed mind lihtsalt niisama kõnetaksid, tuleksid embama ja kätt suruma.

Varem tänaval kõndides mööduti minust nagu mingist tavalisest inimesest, aga täna oli kõik teistmoodi.

Minu vanemate kutsikas oli tõeine atraktsioon!

Väike poeskäik venis kaunis pikaks, kuna kõiki inimesi huvitas väike koer ja mina ka tema seltsis!

Kõige tipuks peatas mind üks ärajoonud näoga mees, kelle kilekotist kumasid Tauruse õlle pudelid. Ta tutvustas ennast, ütles et on kunstnik, PÄRIS kunstnik, mitte mingi “liblikamaalija”.

Vot kunstnikuga kõnelesime me pikemalt ja mitte ainult koerast.

Temal pidavat ikka neid koeraomanikke vaadates mõtlema, et mis nad neist võtavad, võtku endale parem naine, noh või siis mees.

Kunstnik laotas osa oma hingest minu ja koera ette asfaldile, eriti meeldis mulle tema tõdemus, et tal on praegu seitsmes naine, kuna ta on väga raske isiksus. Ja veel mainis seda, et tema esimene naine oli olnud samasugune kena tütarlaps, nagu mina.

Tundus kuidagi, et ta tegi tugevat tibiorgunni ja oli päris imestunud, kui ütlesin, et mul on kaks last ja mees…..ning seepeale lõppes jutt kaunis kähku.

Mis ma siis selle jutuga öelda tahan, on see, et kui te tähelepanu tahate, võtke või laenake endale koer!