Archive for December, 2006

10.12.1991

Thursday, December 21st, 2006

Sajab,
sajab,
sajab üha!

Lume langemise püha!

Katab maa
ja katab taeva,
peidab hetkeks meie vaevad…..

Keerleb,
langeb,
sajab üha…

Lume langemise püha….

In Memoriam

Thursday, December 21st, 2006

Üks aasta jällegi
on läinud.

Ta lahkumist
veel keegi
pole näinud,
sest uue ootel
on kõik silmad
tulevikku pööranud.

Mis head ta tõi?

Ei midagi.

Vaid loetud päevi sõi.

Kui sedagi.

Tuesday, December 12th, 2006

Mis kummaline jõud
on hoidmas kinni vanas,
ehk juba unustatud ajas,

mil ükski tund
ei möödund ootuseta
selles majas…..

Veel nüüdki salasoove
kirmeid
sest lobudikust
leida võib,
kus krüsanteem või roos
nii puhast õnne tõid…

Jah, siit ootus ealeski ei kao.
Aeg väsimatult tunde
riitadesse laob.
Üks päev on jälle
vilksamisi mööda läinud.

Kui ammu siin ei ole juba käidud.

23.12.1992

Tuesday, December 12th, 2006

Õnn on vaid sähvatus.
Siis kukub uks su
taga jälle kinni.

Ja jahvatab ja jahvatab
see veskikivi suur.
Sa oled sulet`
igavesse ringi.

See miski aina
rõhub sind
ning süütab
sildu su teel.

Üks paat,
näe triivib
üle vee.

Veel tundi viis
on olla teel.

KÕIK OTSA SAAB SIIS.
KÕIK OTSA SAAB SIIS.

29. 12. 1992

Sunday, December 10th, 2006

See vaikus
oli imeline.
Ta nagu ootamatult
sõnad huulile mul tõi
ja kaugelt, läbi
kerge uduvine,
hall laas mu
hüüust helisema lõi.

Suur rahu saabus taas,
kui vaikis laanes viimne hääl.
Üht inimkogu äkki märkasin
ma seismas kesk kasesalu sääl.

Ta seisis seal.
Me pilgud kohtusid
ja nagu hetke kinnituseks
ma tundsin käsi oksteks võrsuvat.

Hing vilistades
nelja tuule poole lendas,
vaid keeled jäid,
neis laul näis kõlavat….

See vaikus oli imeline,
kui hommikul ma samblast tõstsin pea.
Kõik oli kadunud,
kuid hinges kerge siiski
ja nii hea.

See vaikus oli imeline.

Lillefriigi au!

Wednesday, December 6th, 2006

Käisin eile oma perearsti juures, oli kuidagi põhjust jälle. Eks vanainimese tervis ole ju põdur.
Perearstikeskusesse saabusid koos minuga mehed Elionist. Astusid uhkelt uksest sisse ja teatasid, et teie elupäästjad saabusid! Tekitasid hulga segadust, kiskusid ripplaest tükke ära, tassisid redeli keset ruumi ja siis ütlesid sekretärile, et nad tulevad tunni-pooleteise pärast tagasi.

Haiged kannatasid ja ootasid, millal arstil nendegi jaoks aega jääb…sekretär oli tige, sest uued numbrid toovad tööd juurde ja läks lõpuks ühe pereõega tülli. Siis nägi minu suuri silmi ja hakkas vabandama, et vaadake nüüd, kas siin on võimalik normaalseks jääda, arstid on närvilised, siis tulevad PATSIENDID ja siis tema ka veel ( tema on see pereõde, vanem daam, venelanna ). Minul kahju ei olnud temast, on üks vastik sekretär.

Arst on meil muidugi tore. Tal on kabinetis üks phaleonopsis, mille ta kunagi sünnipäevaks sai. See seisis tal kastamata aknalaua peal, kus ma ta ühel kevadpäeval leidsin, uued pungad juba varre küljes. Seletasin siis, et peaks ikka kastma, et õis juba tahab tulla ja nii edasi.
Eile, kui kabinetti astusin, asus lill aukohal, õitsemas!
Arst hakkas kohe seletama, et vaata kui ilus ja tänu sinule, sest ise oleks ta selle ammu ära visanud. Tal on vars muidugi väga pikaks kasvanud, peaks ta üles lae külge kuidagi traadiga tõmbama…
Kabinett on väga kõrgete lagedega, aken ise on ligemale kahe meetri kõrgune. Mulle tundus see lakke tõmbamine kuidagi kahtlane. Sel ajal, kui arst uutest numbritest rääkis, tõstsin ma lille toestuskepi ringi, kinnitasin varre uuesti ja bingo!, oligi asi korras. Selle peale ütles arst, et see on uskumatu, kui palju ma tema lille jaoks ära teen ikka ja peaks sellele lillele minu nime panema…

Kas see ongi lillefriigi au, surematus läbi lillede?

Ohoo!

Monday, December 4th, 2006

Ma pole ju mingi arvutiguru ja oli aegu, kus ma seda masinat suisa kartsin.
Teksti liigendamisega ma veel niipea hakkama ei saa, aga tehtud testid suutsin üles panna.

Ärge liiga kõvasti naerge.

Monday, December 4th, 2006
You Communicate With Your Body

This isn’t as bad as it sounds, it just means that you’re a “touchy-feely” person.
You need a lot of affection in your life. And for you, this means both giving and receiving little touches.
Warm hearted, you bond with people easily. In fact, you often feel a little sad when you’re not in the company of others.
A little moody, you tend to be controlled by your emotions. But a bit hug always comforts you!
How Do You Communicate?

Monday, December 4th, 2006
In a Past Life…

You Were: A Kind Monk.

Where You Lived: Central Africa.

How You Died: Suicide.

Who Were You In a Past Life?

Aastalõpuvirin.

Sunday, December 3rd, 2006

Olen siin varem pikalt kirjutanud sellest, kuidas ma metsas käin. Korjan söödavaid ( näiteks seened ja marjad ) ja mittesöödavaid asju ( näiteks käbid, sammal, oksad, roostes ämbrid, vanad saapad, puukoor ja muu säärane praht).
Viimasel ajal olen ma metsa muidugi väga vähe saanud, kuigi räägitakse, et metsas on seeni. Igal juhul on seenehooaeg läbi ja isadepäeval pidin ma lume alt küüntega puukoort välja kraapima. Õnneks oli oksade korjamine kergem.
Laeng sellest metsaskäigust oli aga väga suur. Siiamaani aitas tugevalt aastalõpudepressiooni vastu võidelda. Siiski tunnen, et oleks vaja pikemat ravikuuri, ma ainult ei suuda kuidagi välja mõelda, mida ma praegu metsas teeksin.

Nimelt on mul olnud ootamatult raske aasta. Olen vahetanud kaks korda töökohta, lapsel pole tervis üldse korras ja auto on kogu aeg katki. No ja peldikupotil murdus loputuskast ära.

Võiks öelda, et ma olen surmani tüdinenud istumiset kusagil arstide uste taga, vaatamisest, kuidas mu väike tütar oksendab. Mulle ei meeldi, kui arst ütleb, et teil on täiesti terve laps, mis sest, et ta oksendab iga kuu, avastada, et autol on järjekordne viga, mis mul mitu päeva sõita ei lase ja ma pean arsti juurde sõitma bussidega ja viitma ühistranspordiga liikudes tundide kaupa aega.
Viimasel ajal on mul tunne, et tasuta arstiabi ongi niiuguseks planeeritud, et sa lõplikult tigedana lähed ja maksad arstile kusagil tasulises kohas. Autot ei parandata sul ka korralikult, et sa ikka varsti samasse kohta tagasi läheksid ja neile jälle ja jälle maksaksid.

Tegelikult pole mu elul muidugi viga midagi. Alates reedeõhtust vältav pidudejada oli lõõgastav. Mul on toredad sõbrad, orhideedekogus jälle kaks “seppa” juures ja täna paistis ju isegi päike sel ajal, kui Haapsalus olime. Nüüd võiks veel lumi ka maha tulla.
Inimene on ikka vist nii loodud, et ta ei saa kohe millegagi rahul olla, ikka on midagi puudu….

Ikkagi ootan ma väga, et see aasta juba ükskord lõpeks.
Ja õnneks pole palju jäänud!