Archive for November, 2006

Mõttepaus.

Sunday, November 26th, 2006

Ma ei kirjuta siia enne, kui olen õppinud uuesti kasutama taandridu ja mõttepause.
Mõttepaus.
Mõttepaus.
Mõttepaus.
Mõttepaus.

Mõttepaus.

Friikidele?

Wednesday, November 22nd, 2006

Minu blogil on nüüd üks kindel tõmbenumber.
Nimelt minu ainuke foto, minu esimene foto phaleonopsisest.

Täna avastasin, et keegi oli minu lehele tulnud netiotsinguga “kas sina oled mind talvel toitnud”.

Ma kuulen siin tihtipeale loengut, kuidas otsingumootoritele meeldida ja milliseid sõnu kasutada, et olla “populaarne”. Mina arvasin, et ega selline loominguline pealkiri mingit populaarsust ju ei anna.
Näiteks olen peale harivaid loenguid vältinud siin teadlikult mõnda sõna, mida ma isegi praegu ei maini, sest see on saladus, kuid sõna “orhidee” on mul ju viimase aja igas postituses.
Ja mis populaarsus sellest siis tuleb? Selline, et rumeenlane toksib google otsingusse “orhidee” ja vaatab minu tehtud pilti. Või siis sakslane.

Vannitoa krohvimine on mind “vanniota seinad krohvimine” otsingus viinud küll esimeseks, aga tegu on rohkem nagu dopingukasutajaga, sest tõelist abi inimene sellest postitusest ju ei saa. Minul oli lihtsalt fun kirjutada.

Või otsing “saame kokku tommi juures”.
Või “Eero Sepp”.
Või “Maimiku filmid”.

“Eero Sepp” on minu blogis praegu tugevam tõmbenumber kui orhideed või kaalujälgijad….

Igal juhul midagi friikidele.

Kuidas karastus teras.

Friday, November 17th, 2006

Isadepäev on muidugi üks tore päev.
Sel korral veetsime lastega aega maakodus. Minu isikliku isa juures. Sõime ahjukartuleid, mis korralikult puupliidi ahjus tehtud ja seepärast palju maitsvama kui need, mida ma linnas teen. Isa muretses kogu aeg, et sai vist liiga palju kartuleid valmis kooritud, aga olgu, ma panen nad ikka ahju, et eks ma söön neid veel õhtuks kah.
Õhtusöögiks neid talle eriti ei jäänud.

Sumpasin metsas ja leidsin ilusaid kooretükke, milledele kinnitada oma orhideetaimi.
Avastasin, et olin tähelepanuta jätnud meie puukuuri põranda. Leidsin sealt mõnusat koorepuru mullasegude jaoks.
Lepakoort on tunduvalt mugavam lõigata väikesteks tükkideks kui näiteks männikoort ja väikeste taimede jaoks tuleb teha ju peenemat puru.
Kaminas olid ilusad söed, mille ma kaasa pakkisin. Ikka oma lillekestele mõeldes.

Mullaseguga pean ma nüüd arvestama, sest minu dendrobium kingianum ei ajagi õiepungi, nagu ma lootsin, vaid hoopis tütartaimi. Ilmselt on tal tunne, et hakkab minu aknalaual surema ja peab ruttu veel poegi ajama…

Õhtul kütsime loomulikult sauna.
Sauna puhul polnud midagi erilist, välja arvatud see, et väljas oli parasjagu lund ja mulle tuli mõte lavalt lumme hüpata.
Seda nägid ka minu lapsed, kes sellest lõbust ilma ei tahtnud jääda.
Nii me siis viskasime leili, hingeldasime ja ähkisime laval ja siis jooksime lumme. Ikka nii, et meie neljane ees, siis kümnene ja mina kõige lõpus. Kasvavalt suuruse ja laiuse järgi, kõige suurem ja laiem rivi lõpus….

Nalja ja naeru kui palju. Saunaesine oli erinevas suuruses jalajälgi täis. Mina proovisin lumeinglit teha, aga ei suutnud kuigi kaua lumes pikali olla….

Mariann ei tahtnud kuidagi lõpetada ja see lummehüppamine venis meil pikemaks, kui olin plaaninud.
Ja kes siis lõpuks haigeks jäi?
Eks ikka mina.
Ma küll ei tea, palju selles meie saunaskäik süüdi on, aga nüüd on mul meganohu koos kõige sinna juurde kuuluvaga.
Mõnda aega ei saa ilmselt lumme hüpata, aga esimesel võimalusel jälle!

Ootan holokaustipäeva.

Tuesday, November 14th, 2006

Alles see oli, kui me Pronto juures holokaustipäeva pidasime ja viina võtsime (no kes võttis, kes mitte)
ja holokaustivana ootasime.

Täitsa lahe õhtu oli.

Nüüd on mul plaan, et korraldame sellelaadse ürituse minu juures.

Meil pole viina vaja ostagi, soovijad saavad köögis gaasi hingata ja tikkudega mängida, aga alles peale seda, kui holokaustivana on käinud ja kingitused laiali jaganud.

Süüa ma ei paku.

Mida rohkem ma mõtlen, seda muhedam mulle see päev tundub.

Kuigi üritus toimub alles jaanuaris, võib juba registreeruda, kohtade arv on piiratud.

Saame kokku, saame kokku, saame kokku kaks korda kuus…

Tuesday, November 14th, 2006

Orhideed on minu mõtlemisse imbunud tasapisi.
Ikka nii, et alguses oli üks kuuking, noh, nii prooviks.
Seejärel kaks kuukinga.
Tasapisi on neile lisandunud mitmeid teisi liike.

Klubiteema oli minu jaoks esialgu praktilist laadi. Ma tahtsin teada kastmise kohta ja istutamise kohta ja väetamise kohta.
Põnev oli teiste taimi käia uudistamas, kasvutingimusi kaemas.
Niisama kohvi joomas, olgu, eks midagi jäi ju ajukäärude vahele ka.

Siis tuli pildistamine.
Õigemini avastasin ma meie fotokal makrovõtte. Terve suvi ja pool sügist möödus mul erinevaid asju üles võttes. Kõige selle hulgas ka orhideed.
Ja seened loomulikult.
Ühel päeval pildistasin üles kõik seened, mille leidsin ja korvi korjasin. Olgu, kõiki ikka ei korjanud, kärbseseened ja mädanenud puravik jäid maha.

Tegelikult tahtsin ma rääkida orhideeklubi kooskäimistest.

Koos käiakse suhteliselt kaootiliselt. Suvel vähem, isegi üldse mitte, talvel rohkem. Lepitakse kokku, kes järgmisena külla kutsub ja kostitab. Kulinaarorgia on mingiks kohustuslikuks osaks saanud, veini pakutakse ka, siis lähevad keelepaelad valla ja ehk lobisetakse välja mõni nipp, mida muidu oleks saladuses peetud…

Alati on teemade hulgas mullasegud ja istutamine, kastmine ja väetamine, pihustamine ja puhastamine, kahjurid, valgus, temperatuur.

Mulle väga meeldib neil koosolemistel käia.
Nii armas on seltskond, kus vahepeal räägitakse ilmast, lastest, tööst. Ja siis jälle mullasegudest, oksale kinnitamisest, Helsinki näitusest.
Tore, kui räägid naabriga näiteks taime tervisest, aga tema naaber teiselt poolt üritab rääkida väetamisest.
“Kas sa mullasegusse mingit väetist ka pannud oled, no sarvelaastu või kuivatatud hobusesõnnikut?”
“Kas te piserdate hommikul kohe?”
“Kas vihmaveega on hea kasta ja piserdada?”

“Ma vaatan hommikul enne orhideed üle ja alles siis hakkan kohvi jooma.”
“Kuidas sa selle võileivatordi tegid?”
“Kes tahab kohvi juurde, seekord sai vist jube kange?”
“Milliseid uusi orhideeraamatuid teil on?”

Ja nii edasi.

Need kuus tundi lähevad lennates.

Ja mida siis lõpuks teada saad näiteks kastmise kohta?
Igaüks kastab isemoodi, kes uputab, kes piserdab iga päev.
Mõni kastab väga harva, isegi kooretükil kasvavaid taimi kusjuures.

Mullasegud on erinevad, on samblaga, on ilma, on tavalist turbasegu.

Pottide valik on subjektiivne, kui tahad juuri kogu aeg vaadata, siis vali muidugi läbipaistev pott. Sobivad ka savipotid, aga mitte kuukingadele.

Istutatakse igal ajal.

Kokkuvõtteks tuleb igaühel oma kastmisele kohane mullasegu leida.

Järgmisel korral kostitan mina, ilmselt juba sel pühapäeval!