Archive for August, 2006

Seened on kohal!

Tuesday, August 29th, 2006

Laupäeval võtsin ette väikese metsaretke.
Mõtlesin, et jalutan ja maandan pingeid ning korjan kanarbikuõisi.

Järsku märkasin ühe mätta all midagi erekollast.
Südamevärinal koukisin sealt välja ilusa kukeseenepere!

See mõjus mulle värskendavalt! Tunnile metsas lisandus teine ja omletti sai teha!

Seened on täitsa olemas, sügis saab olema täiuslik!

Jäätmering.

Friday, August 25th, 2006

Lasteaiatöös on oma huvitavaid tahke.

Täna ei ole mul plaanis pedagoogikast rääkida.
Peatuksin pikemalt hoopis söögijäägimajandusel.

Oo, vot see on teema, millega ilmselt vähesed on kokku puutunud.

Eelmises töökohas töötades täitis meie päevi pidev probleem, kuhu paigutada järelejäänud toit. Teatavasti pole enam kombeks lapsi sööma sundida ja toidujääke on tihtipeale palju.

Minu rühma söögitädi ütles kohe, et tema koer seda solki ei söö.

(Kui keegi veel ei tea, siis laste järelejäänud toit kaabitakse taldrikutelt väikesesse pange kokku. Pange kaanel on diskreetne kiri JÄÄTMED.)

Mõned kogusid küll.
Muusikaõpetaja tõi oma mollid kohale ( samuti pealkirjastatud) ja tuli ise õhtul järele. Tore.

Mina muidugi uue inimesena teda ei tundnud ja rõõmustasin iga kord, et ahaa, tulid oma Õhtusöögi järele.
Pärast sain teada, et ta põdes seda koeratoidu viimist hirmsasti ja hiilis oma pangedega pimeduse varjus vaikselt kodu poole.

Kord kogunes pangede kaupa ( mingi 3 tk ) borshisuppi ja need pandi pesuköögi ukse ette K. -d ootama. Tema ei saanud aga väravast sisse ja panged jäid nädalavahetuseks välja. Nende päevade sees olid aga vandaalid korraldanud meie lasteaia hoovis joomingu ja ilmselt õhtu ja peo tipuks määrinud seda kena suppi ( ja kõike muud, mis panges oli ) maja seintele.

Niisiis, need kes seda suppi kogusid, pesid seda maja seintelt oma valgete kätega ja vandusid tulist kurja. Jälle oli üks pagana lisatöö selle väikese palga eest.

Mingil hetkel avastas meie proua Juhataja, et koeratoidu kogumine aitab tal kena kopika kokku hoida.
Hakati koguma Juhataja koerale.
Sinna ei tohtinud salatit sisse valada. Järelejäänud salati pidi alati taldrikutest välja sõeluma, et saaks ainult supi või ainult kaste-karul pange. Koerale vitamiinid ei meeldinud.

Loomulikult tekkis sellest kõigest lisapingeid.
Äkki ei jätkunud enam lobi ja Juhataja ütles K.- le, et ta koeratoidu eest lasteaia kööki iga kuu paki kohvi tooks.
Poua K. pole mingi pehmest puust naine. Tema saatis Juhatajale e-maili, kus märkis, et tema koer kohvi ei joo.
Sellest sündis tüli, mis tipnes suure sõimuga meie auväärt lasteasutuse ees.

Sellest peale ei näinud me proua K. d mitu aega.
Selgus, et keegi anonüümne oli talle ikka vahel viinud pange või kaks.

Hommik algas meil alati sellega, et paar õpetaja abi arutasid, kellele ja millisesse pange me siis kogume ja kes selle lobi Juhataja – prouale kabinetti kannab.
See oli tõeliselt värskendav päeva algus, sest nalja sai nende arutelude juures palju. Vahel tundus mulle, et toidujäätmete kogumine on halvanud meie asutuse pedagoogilise töö. Alati võis juhtuda, et vastasrühma vahva söögitädi marssis uksest sisse ja ilma pikema sissejuhatuseta mulle ütles: ” Kurat, vii sina see pang talle ära! Ei mina SINNA küll ei lähe! Viimane kord, kui ma seda sodi kogun!”

Mina muidugi ei läinud kuhugi ja järgmisel hommikul hakkas kogu trall jälle otsast pihta.

Nüüd olen ma veelgi huvitavamas seltskonnas.

Minu uue töökoha õpetaja abi ei tee solgist mingit probleemi.
Kõik selle, mis mis lastest taldrikutele jääb, kaabib ta kokku ja viib koju.
Ja ta ei vii koerale.

Kusjuures, ta näitab mulle alati, et vaata, kui suur ports mul jälle on täna.
Viimasel ajal on mul tekkinud iiveldus, kui `´seda´´ portsu näen.

Mida ma selle jutuga öelda tahan.

Seda, et lapsed on lasteaias hästi söönud.

Tore, kui toitu niisama ära ei viska ja ka koerad kõhu täis saavad.

Issanda loomaaed on ikka suur.

Raisk, kuidas ma kohe selle peale ei tulnud!

Friday, August 25th, 2006

Suurest igatsusest seenelkäigu järele ostsin endale seeneraamatu.

Ämm arvas, et see raamat on selleks hea, et saaks aru, milline sitaseen söödav on. Praegu loeb ta seda huviga.
Dääm, nüüd ta saab aru, kui ma teda mürgitada tahan.

Räägime ilmast.

Wednesday, August 23rd, 2006

Kui inimestel millestki muust rääkida pole, siis ilmast ikka on. Ilmaga on ikka kas hästi või halvasti ja kõneaineks sobib ikka, eriti tutvuse algusepoole.

Seda aastat ilmestavad võimsad külmad ja kuumad.
Talvel oli liiga külm, kevadel sadas liiga palju, siis oli öökülma liiga palju….ja suvi on olnud muidugi tore. Väga soe ja mõnus, ilma vihmata ja paremat ei oskaks tahtagi, aga…

Ei tahaks küll viriseda, aga vihma on ikkagi liiga vähe olnud. Ja pean tunnistama, et sellel suvel olen igat vihma nautinud.
Olen avastanud, et hommikuti sügavsinist taevast nähes tunnen tüdimust, õues seistes eelistan ronida puu varju. Mina, kes ma muidu igat hetke päikese käes olemiseks olen kasutanud ka siis, kui teised ammu varju pugenud on.

Viimaste päevade sajused, kuid siiski soojad ilmad on nagu palsam hingele.
Lõpuks ometi rohetab muru ja saavad kastetud minu noored õunapuud ja sõstrapõõsad, kosuvad porgandid ja peedid.
Päike ei kõrveta enam.

Suvi on mõnus, aga augustilõpu sügisetunde vastu ei saa miski.

Kolletav vili, juba punetama hakkavad pihlakad, küllus aias.
Väsinud, mõtlik päike, nagu vana naine, vaatamas tagasi oma elatud elule, natuke nukker, kuid leppinud.
Kastesed hommikud, udu.

Suured, ähvardavad äikesepilved. Vihm ja päike vaheldumas.

No ja muidugi seened. Augusti lõpus, septembri alguses on parim seeneaeg ja soodsal aastal ( kui on olnud piisavalt vihmane) leiab metsast mõnusaid kuuseriisikaid ja kukeseeni ja puravikke. Kas märkasite, KUI ON OLNUD PIISAVALT VIHMANE.

Niisiis, seenemõnu mul sel aastal ei ole.

Pole siiski viga, naudin vihma ilma seenteta.

Elu töötuna.

Friday, August 4th, 2006

Oma viimasest töökohast lahkudes ähvardas mind peaaegu kahe kuu pikkune tööta olek.

Kujutlesin ennast randa päevitama, raamatuid lugema, rattaga sõitma, maale moosi keetma ja rohima, metsa jalutama…
Noh, ka raskusi kujutlesin. Näiteks, et jään raskelt haigeks, aga minu haiguskindlustus on lõppenud, toiduraha enam pole ja lapsed nutavad näljas…. ja veini asemel tuleb osta hoopis…..odekolonni.

Nüüd on siis minu töötuelu viimane reede ja kuidagi hellalt võiks seda aega meenutada. Lihtsalt selle pärast, et ma pole tükk aega nii palju tööd teinud, kui viimase pooleteise kuu jooksul.

Pagan, tööd oli nii palju, et paar puhkepäeva tundus luksus ning pidin nurisema, et ei lasta , krt, korralikult töötu ka olla.

Mis siis on loo moraal.
Eesti Vabariigis küll tööpuudust ei ole.