Archive for February, 2006

Skype

Tuesday, February 14th, 2006

Skype jagab sõbrapäeva puhul tasuta asju: loe siit.

Taaskasutuskeskus.

Thursday, February 9th, 2006

Seletuseks.

Minu vanematel on Järvamaal tore maamaja, saun, ait, kelder, tükk metsa ja põldu. Idüll kaasa arvatud st. linnulaul, metssead, kes me kartuleid nii sügisel kui kevadel üles võtavad, metsmaasikad meie omal metsaraiesmikul…. No ja kõik muu maaelu juurde kuuluv.

Maamaja hea omadus on see, et asjad, mis ajapikku linnaoludes kasutuks muutuvad, saab maale, vana maja suurele pööningule viia või siis kohe sealsamas kasutama hakata. Vanad emailkausid, mahlaaurutaja, potid, pannid, kruusid ja taldrikud, lääpatallatud saapad, vanad kindad, laste väikesed riided, vana voodipesu ja sulepadjad, püksid, millede tagumik kulunud ja nii edasi, ja nii edasi.

Nüüd on meie maja head omadused avastanud mingid teised inimesed, ainult nemad ei kasuta võtit, vaid sõrgkangi.

Esialgu sõid nad külmkapist liha ja salatit, küpsised kadusid koos vaagnaga. Telekast ja kohvimasinast ma ei räägigi. Neid enam pole seal. Ema maalitud pildid kadusid sentelt, kusjuures üks nö päriskunstniku kuivnõela töö jäi seinale ( hea maitse muidugi inimestel.. )

Ära vinnati isegi vana Läti röster, mis saiad mööda kööki laiali lennutas.
Vanad hambaharjad.
Ema prillid.
Taarakott.

Juustunuga, millelt politsei pidi DNA-d otsima, viidi analüüside tarvis minema. Seda pole me ka juba kaks aastat näinud. Ilmselt ei näegi. Selle noaga olid kurikaelad söönud meie heeringat, siis kui nad veel külmkapist süüa said. Talvel pole neil midagi võtta peale rotimürgi, aga seda nad raisad ei söö. On ikka valivad..

Klaasvaagna ja paar kaussi leidsin ma kevadel kulu seest üles , ühed võõrad püksid ka.

Paistb, et meie majakene on kujunenud omalaadseks taaskasutuskeskuseks, kus loosi läheb kõik, mõlkis ja mustaks põlenud potid kaasa arvatud.

Ja mõned asjad tuuakse juurde…

Mul poleks muidugi midagi selle vastu, kui need tüübid ( mõrapead, nagu mu isa ütleb ), iseenesest põlema läheksid.

Perenaise nippe.

Thursday, February 9th, 2006

Enne kui hakkad küpsetama, veendu, et vajalikke aineid oleks ikka piisavas koguses.

See lihtne tarkus võiks kokaraamatus enne retsepti kirjas olla. Jama on ju pidevalt oma kogemustest õppida.
Samuti on keeruline Murphy Seadustest oma järeldusi teha. Loed ja teed veel valed järeldused ning pere on õhtul näljas, sest oh õudust, ema on mõtetesse tardunud…

Isa tuleb töölt, tõstab potikaant, vaatab tühja panni, lagedasse külmkappi ja mõtleb : ” Pagan, naine ON JÄLLE LUGENUD!!! ”

Räägin seda aga sellepärast,et tekkis minulgi plaan lastele saiu teha.
Otsisin retsepti välja ja hakkasin segama.

Siis avastasin, et mingid tegelased on suhkru ära tarvitanud.

Tõin poest suhkrut/suhkurt. ( Armas lugeja, vali endale sobiv sõna. )

Tainast sõtkudes avastasin, et jahu napib. Enam ei olnud võimalik poodi minna, sellepärast sõtkusin taignasse odrajahu. Mitte palju, natukene, et domineerima ei hakkaks. ( Jama, kui odrajahumaitse nisujahumaitsest üle lööb. )

Lõpuks puistasin koos kaneeli ja suhkruga mustikaid ka rulli vahele. Mustikad olid külmad ja ehmatasid taigna korraks ära, aga ainult korraks.

Nii häid kaneelirulle pole enne saanudki.

Piletiost.

Wednesday, February 8th, 2006

Eile käisin Piletimaailmas piletit ostmas. Kuna minu isal on sünnipäev, mõtlesin talle kinkida piletid mõnele toredale üritusele.

Selgus, et ka piletiost on tõeline ÜRITUS.

Seadsin sammud Kaubamaja Piletimaailma. Seal istus müüja, pilk naelutatud arvutiekraanile. Etteruttavalt pean mainima, et minule ta oma pilku ei naelutanudki.

Tundus hoopis, et ma segasin tal töötegemist, kuna tahtsin piletit osta.

Igale küsimusele vastas ta väikese viivitusega ja mul oli iga kord häbi, et ma üldse midagi küsisin, sest pilku arvutiekraanilt ta tõsta ei suutnud, et mulle otsa vaadata.

Isegi kui ma lõpuks otsustasin, mis pileteid ma soovin, suutis ta need mulle müüa nii, et ma tunnen siiani, milline suur teene mulle osutati.

Piletid visati minu nina alla letile.

Kas me sellist eestit tahtsimegi, kurat küll.

Kas arvuti on kodumasin?

Wednesday, February 8th, 2006

Pean ausalt tunnistama, et kõiges, mis kirjutamist puudutab, olen vana kooli mees. Paber ja pastapliiats, see on kindel värk. Kui valesti läheb, kustutan maha, terved lõigud näiteks, kirjutan mitu korda ringi, loen soditud osade vahelt, nii nagu koolis õpetati.

Tähendab, sodima ei õpetatud, aga see käib protsessi juurde ja on mõnus.

Nüüd olen avastanud enda jaoks arvuti. Siiani ma natuke kartsin seda aparaati, nagu faksigi, sest kõik tundus kuidagi ebamäärane.

Näiteks kui saadad faksi, siis kuidas ma tean, et see kohale läks.

Kirjutan arvutisse, siis kuhu see kõik läheb.

Kohvimasinaga on lihtne, paned vee ja kohvipuru sisse, vajutad nuppu ja juba ta korisebki mõnuga ning kosutav jook on valmis.

Või võtame minu armsa Nissan Sunny. Tõstad kapotikaane üles ja näed, siin on aku, siin õhufiltri paik, siia tuleb kallata õli ja teise paaki aknapesuvahendit. Isegi sisepõlemismootori tööd võin vaimusilmas ette kujutada.

Arvutiga on teisiti. Ei kujuta mina ette, kuhu see minu kirjutatud tekst jääb.
No näiteks eile tippisin siia blogi kuhugi oma luuletuse, aga kuhu ta jäi. Salvestasin ära ka. Ei paista kusagil teda olema. Kohvimasinaga juba seda ei juhtu, et paned vee ja kohvipuru sisse, vajutad nuppu ja, abrakadabra, masin on äkki tühi ja otsid köögis oma kohvi taga.

Tegelikult on on arvuti minu silmis oma ebasõbralikkuse aurat kaotamas. Varsti võtab ta mugava koduse koha sisse kohvimasina ja röstri kõrval.

Ei tea kas see on minust väga ülbe?

Kaalujälgimine.

Tuesday, February 7th, 2006

Ükskord suvel avastasin, et olen tunduvalt erinev, kui ma tahaksin. See, et ma eriline olen, teadsin ma niikuinii, aga see oli juba liig mis liig.

Ühel ilusal augustikuu päeval sõin oma kõhu kõvasti viineripirukaid täis ja seadsin sammud rühma poole. ( Kaalujälgijate rühma siis.)

Nüüd olen juba ammust aega Kaalujälgijate rühma liige ja ei kahetse mitte midagi.

Pigem on need rühmakoosolekud mind mõtlema pannud.
Vahel on mul tunne, et kuulun mingisse “Halleluuja” seltskonda, aga kui mind enesetapule kutsutaks, siis ütleksin, et tänan, ma ei soovi, ma olen kaalujälgija.

Tänan, ma rohkem ei soovi, on mulle pähe taotud minu enda makstud raha eest.
See on tase.

Samas on vägev ette kujutada, kuidas grupp ülekilode all kannatavaid naisterahvaid teeks enesetapu, näiteks Estonia ees Vabariigi aastapäeval .
See juba mõjuks pommina.

Selline lugu.

Monday, February 6th, 2006

Täna on siis see ajalooline päev, mil alustan oma blogimisega, kuidagi keeruline tundub, aga homme vaatan seda hoopis teise pilguga ilmselt.
Tarvis pisut mõtteid koguda.