Kas arvuti on kodumasin?

Pean ausalt tunnistama, et kõiges, mis kirjutamist puudutab, olen vana kooli mees. Paber ja pastapliiats, see on kindel värk. Kui valesti läheb, kustutan maha, terved lõigud näiteks, kirjutan mitu korda ringi, loen soditud osade vahelt, nii nagu koolis õpetati.

Tähendab, sodima ei õpetatud, aga see käib protsessi juurde ja on mõnus.

Nüüd olen avastanud enda jaoks arvuti. Siiani ma natuke kartsin seda aparaati, nagu faksigi, sest kõik tundus kuidagi ebamäärane.

Näiteks kui saadad faksi, siis kuidas ma tean, et see kohale läks.

Kirjutan arvutisse, siis kuhu see kõik läheb.

Kohvimasinaga on lihtne, paned vee ja kohvipuru sisse, vajutad nuppu ja juba ta korisebki mõnuga ning kosutav jook on valmis.

Või võtame minu armsa Nissan Sunny. Tõstad kapotikaane üles ja näed, siin on aku, siin õhufiltri paik, siia tuleb kallata õli ja teise paaki aknapesuvahendit. Isegi sisepõlemismootori tööd võin vaimusilmas ette kujutada.

Arvutiga on teisiti. Ei kujuta mina ette, kuhu see minu kirjutatud tekst jääb.
No näiteks eile tippisin siia blogi kuhugi oma luuletuse, aga kuhu ta jäi. Salvestasin ära ka. Ei paista kusagil teda olema. Kohvimasinaga juba seda ei juhtu, et paned vee ja kohvipuru sisse, vajutad nuppu ja, abrakadabra, masin on äkki tühi ja otsid köögis oma kohvi taga.

Tegelikult on on arvuti minu silmis oma ebasõbralikkuse aurat kaotamas. Varsti võtab ta mugava koduse koha sisse kohvimasina ja röstri kõrval.

Ei tea kas see on minust väga ülbe?

Comments are closed.