03.03.2010 @ 8:14:16 - Aarne Toompark
Ma olen küll väga spordikauge inimene aga ühtteist möödunud olümpiamängudest olen minagi kuulnud. Eesti sportlased olla raske papi eest Kanadas turismireisil käinud ja spordivõistlustel lihtsalt distantsid läbi löntsinud.
Niisugused nõrgad sportlased ei õigustavat neile pandud usaldust ja reisile kulutatud raha.
Lahendus niisugusele probleemile oleks tegelikult väga lihtne.
Iga olümpiaala tugevamate maailma tegijate võimed on ju umbkaudu teada. Nüüd tasuks neid numbreid võrrelda meie sportlaste omadega. Kui meie oma numbrid on tunduvalt halvemad, siis ei peaks seda sportlast olümpiale saatma. Harjutagu enne, kui meestega rinda pistma läheb. Sport on ju väga lihtsalt mõõdetav asi: kes kiiremini finišisse jõuab, ongi võitja ja teised on kaotajad.
See on nii geniaalselt lihtne, et ma täiesti mõistan, et spordiametnikud niisuguse asja peal pole tulnud. Käesolevaga annetan selle idee täiesti tasuta Eesti Olümpiakomiteele. Niisugust ideed annaks kõigi rahvusvaheliste spordivõistluste ja -alade juures rakendada.
Teine võimalus oleks, et kui sportlane suudab distantsi vähegi mõistliku aja jooksul läbida, siis saaks ta oma raha eest, mitte maksumaksja tasku arvel, suurvõistlusel osaleda.
Kolmandaks variandiks oleks, et kõik, kes jäävad näiteks viieteistkümnendast kohast tahapoole, maksavad oma osalemiskulud ise. See vast paneks sportlase tõsiselt mõtlema, et kas on ikka nii väga vaja sinna kohale minna naljatama.
* * *
Mis see minu asi üldse on, kui ma spordi vastu nagunii huvi ei tunne? Need paganama amatöörid käivad olümpial ju minu raha eest ja ma olen vähemalt selle raha osas, mille ma riigile olen maksnud, igavene kooner. Seda raha annaks palju paremini kusagil mujal kasutada. Mul pole mingeid andmeid ja ma ei viitsi otsida ka, kui suured Eesti sportlaste olümpial osalemise kulud olid, aga kui see raha oleks kulutatud näiteks lumerookimisele ja äraveole, oleks ma rõõmsam olnud.
Sildid:
Eesti, Elu, õpetus |
9 kommentaari »